|
Depressiivse inimesega
suheldes · aktsepteeri tema probleeme ja muresid nii nagu nad on, ära tee etteheiteid, mingil juhul ei tohi arvustada, naeruvääristada, parastada et kõiges on ta ise süüdi, isegi kui see näib nii olevat; · arutle nende põhjuste üle, mis võisid tingida depressiooni või kriisi; · rõhuta soodsat prognoosi (lahendust) toetavaid momente. Neid leiab, sest väljapääsmatuid olukordi pole olemas. Kui probleemi on võimalik sõnastada, siis on seda ka võimalik lahendada; · püüa igati soodustada perekonnaliikme ja teiste lähedaste isikute toetust ja mõistmist; · kui depressiivse kriisi põhjuseks on mingi suur õnnetus, lähedase surm või kaotus, tuleks soovitada: o ennast tühjaks nutta, mitte häbeneda oma kurbust ja tundeid (kurbus on loomulik, vahest ka vastakad tunded on normaalsed) o jätkata oma tööd, tegelda kasvõi igapäevaste askeldustega o olla rohkem teiste pereliikmete, sõprade, või kooli(töö-)kaaslaste hulgas o väiksemagi enesetapuriski puhul tuleks pöörduda spetsialisti poole. · lähedased ei peaks minetama valvsust võimaliku ennast hävitava käitumise suhtes ja vajaduse korral nõu pidama asjatundjaga. · ei tohi pealetungivalt soovitada, et ta võtaks end kokku, sisendama, et keegi teine peale tema ei saa teda aidata. Depressiivne inimene ei tarvitse olla endaga toimetulev, tema psüühhilised jõuvarud võivad olla ammendumas ja tema toimetulematuse tunne süveneb veelgi. · ei tohi soovitada minna meelt lahutama, uute elamuste jahile. Depressiooni korral on alanenud rõõmutundmise võime ja neis olukordades võib olla ületamatult raske viibida. Vahe tema tundeelu ja tervete tundeelu vahel on suur. Uues olukorras, võõras ümbruses ja üksi olles, tuleb ta endaga oma probleeme kandes veel hädalisemalt toime. · ei tohi sisendada paranemist, optimistlikku lahendust, mida tegelikult ei ole või vähendada muul viisil tema probleemi. Depressioonis olev isik tunneb, et teda ei mõisteta, tema muret ei võeta tõsiselt.
|