ATH on oma olemuselt äärmiselt mitmepalgeline, mistõttu diagnoosimine on keeruline ja vastuoluline kogu maailmas. Edusammud selles vallas on tihedalt seotud antud maade rahaliste võimalustega – võimalus kasutada tomograafiaseadmeid aju uurimisel, viia läbi pikaajalisi uuringuid jne.
ATH tekib alati lapseeas, tavaliselt esimese viie eluaasta jooksul, püsib enamasti kogu kooliea ja osaliselt tihti ka täiskasvanueas. Esmaseid tunnuseid võib täheldada imikueas (rahutus, unehäired, pidevad nutuhood), siiski ei ole see piisav ATH diagnoosimiseks. Imikueas ilmnenud sündroomile omased tunnused võivad lapse kasvades muutuda või sootuks kaduda.

Lõpliku diagnoosi panek on pikaajaline ja keeruline, aastatepikkune protsess, kuna sümptomite ilmnemine on ebamäärane ja võib muutuda päevast päeva. Toimetulek häirega sõltub suuresti nõudmistest, mida lapsele esitatakse erinevates elusituatsioonides. Ajani, mil lapsel ei teki probleeme nõudmiste täitmisega, on raskem taibata häire olemasolu. Sellest tulenevalt ilmneb ATH sageli koolieas, mil laps peab hakkama enam pingutama uute oskuste ja teadmiste omandamiseks. Eriti hästi on sümptomid eristatavad pingelistes olukordades.

Kõige sagedamini diagnoositakse ATH 6.–10. eluaasta vahel, kui koolis tekivad õppimise ja käitumisega seotud probleemid. ATH võib jääda ka märkamata põhjusel, et lapse väline olek ei erine teiste laste omast. Erinevatel andmetel on häire esinemissagedus 5–7% kuni 10–15% algkoolilastest.

ATH põhjused on oletatavasti tingitud virgatsainete (noradrenaliin, serotoniin, dopamiin) puudulikkusest või funktsioonihäiretest ajus. Ajusiseste protsesside biokeemiline analüüs näitab, et ATH-lapse ajus on tunduvalt vähem dopamiini. See aine mängib otsustavat rolli närviimpulsside ühelt närvirakult teisele ülekandumisel. Dopamiini liiga väikesed kogused segavad närviimpulsside häireteta edasikandumist, mis viib otseselt enesekontrolli ja püsivuse puudumisele.

ATH diagnoos kujuneb suurelt jaolt vanemate kirjelduste põhjal lapse mineviku kohta. Vajalik on üksikasjalik andmete läbivaatamine raseduse, sünni, sünnituse kulgemise ja võimalike tüsistuste kohta, mis sel ajal ilmnesid.
Abiks ja paljudel juhtudel vajalikud on lähteandmed võõralt, lapse iseloomustus kolmanda isiku poolt. Tihti võivad lisaselgitusi anda kasvatajate tähelepanekud käitumise kohta. Peaks toimuma ka üksikasjalik uuring psühholoogiliste testidega.
ja teadmistega (eriti hästi on sümptomid eristatavad pingelistes olukordades).
On oluline, et diagnoos pannakse lapsele võimalikult varajases eas (vanuses 4-5.a.), et viivitamatult alustada lapse ravimist ning kui vaja, lükata edasi esimesse klassi minekut. 5-6-aastane laps on koostöövõimeline, tehes võimalikuks detailsemate uuringute läbiviimise. Kõige sagedamini diagnoositakse häiret 8-10.eluaastal, siis, kui koolis tekivad õppimise ja käitumisega probleemid. ATH diagnoosimiseks kasutatakse tänapäeval palju uusi ja moodsaid närvisüsteemi uurimise ja laboratoorseid meetodeid.

Ravimeid vajab laps, kelle tormakus muutub talle endale ohtlikuks. Kauased uuringud näitavad, et inimeste hulgas, kes on saanud Ritalini ravi, on narkomaane 20 korda vähem. Võrdluseks need, kel oleks võinud lapsepõlves olla hüperaktiivsuse diagnoos, kuid kes pole ravi saanud.
Kuna Ritalin on amfetamiini sugulasaine, kardetakse vahel, et see võib teha lapsest narkomaani. Tegelikult on arsti poolt välja kirjutatav ravimiannus väike. Samas muudab see lapse võimeliseks oma tegusid kavandama, plaanipäraselt tegutsema ja soovitud tulemusi saavutama – seega keskenduma õppimisele ja reeglite järgimisele. Ritalin on Eesti psühhiaatrite ja neuroloogide käsutuses alates 1999. aastast.
ATH häire õigeaegne ja adekvaatne ravi võib olla lapse edasises elukäigus oluline, tema iseloomu kujunemisele äärmiselt suure tähtsusega. ATH ravi on pikaaegne ja kompleksne protsess ning oleneb palju lapsevanema-õpetaja-arsti omavahelisest koostööst.