Kõik, kes on kokku puutunud lastega, on märganud, et mõned lapsed on energilisemad kui teised ja mõned on eriti energilised, ei püsi paigal ega kuula sõna. Sageli ei suuda sellised lapsed vaikselt mängida, nad räägivad liiga palju, koolis segavad tundi, ei jälgi õpetajat, ei saa pikemat aega paigal püsida, on lohakad ja hooletud, nende tegevus on ebajärjekindel, moodustades sageli poolelijäänud tegevuste jada ning meie ei oska nendega midagi ette võtta. Tähtis on osata õigesti käituda ja mõista selliseid lapsi, sest nii me ennetame probleeme, mis hilisemas eas võivad nende elu raskendada.

Selliseid lapsi nimetatakse hüperaktiivseteks, kuid on ka teisi nimetusi – hüperkineetiline sündroom, kerge aju düsfunktsioon, minimaalne ajuhäire, tähelepanupuudulikkuse sündroom, lapsepõlve tähelepanu defitsiidi häire, aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH).

Sellised häired tekivad alati lapseeas, tavaliselt esimese viie eluaasta jooksul, püsivad enamasti kogu kooliea ja vahel isegi täiskasvanueas. Kõige sagedamini diagnoositakse seda 8.- 10. eluaastal, siis kui koolis tekivad õppimise ja käitumisega seotud probleemid. ATH esineb poistel 5- 10 korda sagedamini kui tüdrukutel. Mõningatel andmetel esineb ATH häireid kuni 20% algklasside poistest.

Laialt levinud arusaama kohaselt on hüperkineetiliste häirete tekkes oluline osa peaaju orgaanilisel anomaalsusel. ATH põhjused on tingitud virgatsainete (noradrenaliin, serotoniin, dopamiin) puudulikkusest ajus, või kui üks neist ainetest mingil põhjusel ei täida oma funktsiooni. Käesoleval ajal valitseb arvamus, et ATH on pärilik häire, mida võivad veelgi halvendada lapse kehvad kasvutingimused.

Positiivse ja last mõistva hoiaku puhul enamus häiretest taanduvad, kuid mittemõistva suhtumise puhul võib lapsel areneda kaasnevalt raskesti korrigeeritav iseloomu ja isiksuse häire.