|
ATH
lapse vanemad ja õed-vennad ATH-ga seoses kogetavad raskused pole igas perekonnas ühesugused. Need sõltuvad ATH tõsidusastmest, sellest, kas ülekaalus on käitumise või õppimise probleemid, ning sellest, kas koos ATH-ga esineb kaasnevaid häireid nagu näiteks ODD [Oppositional Defiant Disorder – tõrges-trotslik käitumishäire]. Pole mingit ohtu eksida, võttes eelduseks, et ATH energiast laetud maja ei ole rahulik lõõgastumispaik. Need lapsed põhjustavad tohutut närvipinget nii oma vanematele kui õdedele-vendadele. Stressist kahjustatud vanemad Võib-olla on olemas supermehi ja imenaisi, kelle jaoks ATH on kerge, kuid arstid pole neid kohanud. Vanemad, kellega tegemist tuleb teha, on väsinud, segaduses ja sageli täis eneses kahtlemist. Paljud on juba jooksnud ringi nagu orav rattas. Sageli öeldakse neile: “Pole viga midagi”, “Laps on halvasti kasvatatud”, “Te peaksite rangem olema”, “Kas Teil oli sünnitusjärgne depressioon?”, “Kas Te olete mõelnud kasvatusoskuste kursusele minna?”. Vanemad ärrituvad, kui eksperdid mustavad üksteist, kuid ei oska ise midagi paremat pakkuda. Nad saavad vihaseks, kui koolis soovitatakse last kahjustavaid meetmeid, kuid samal ajal pannakse neid end süüdi tundma, et nad järgivad üsna hästi läbi uuritud raviplaani stimulantidega. Stressis vanematel on palju vastamata küsimusi ja lahendamata tundeid. See on minu süü Kui vanemad vaatavad oma sõpru, siis tundub neile, nagu oleksid kõigil teistel ingellikult sõnakuulellikud lapsed. ATH puhul kahtlustavad isegi kõige tasakaalukamad ja teadlikumad lapsevanemad salaja, et mingil kombel on ikkagi nemad süüdi. Seda tunnet halvendavad aegunud ühiskondlikud hoiakud ning võimulolijate ja massimeedia ignorantsed eelarvamused. Ja siis topivad igale poole oma nina need heatahtlikud sõbrad, kes panevad diagnoosi küsimärgi alla ja kinnitavad vanematele, et ravi võib tuua kaasa halbu tagajärgi. Arste ajab närvi see, kuidas head emad ja isad end süüdistavad. Nad teavad, et need lapsed ongi rasked ja oleksid veel mitu korda hullemad, kui nendeee kõrval poleks neid erakordseid vanemaid. Pettumus, pahameel, viha Selleks ajaks, kui perekond jõuab arsti juurde, on nad teinud oma parima, kuid miski, mida nad proovivad, ei nöi mõjuvat. See paneb neid tundma end jõuetuna ja ebaadekvaatsena. Paljud on salajas pettunud, et nende kasvatusviisid pole andnnud oodatud tulemusi. Teised on vihased, et üks laps on toonud kaasa nii palju stressi ja segadust kunagi nii õdusasse koju. Mõnedel on kurnav tunne, nagu oleksid nad lõksus mingis hirmuunenäos, mis ei taha kuidagi lõppeda. Mõnel emal on kõrval toetav ja intensiivselt probleemiga tegelev abikaasa ning head suhted vanavanemate ja tädide-onudega, teised kannavad kogu muret ja lastekasvatust vaid omaenda õlul. Arstid kohtavad sageli emasid, nüüdseid üksikvanemaid, kes on jäetud maha raske mehe raske lapsega. Paljud loodavad imet, sest nad ei suuda uskuda, et elu peakski nii raske olema. Isa saab paremini hakkama Paljudes peredes on ikka veel 90% lastekasvatusest ja hoolitsemisest ema hooleks. Sellest hoolimata näivad paljud isad asja paremini oma kontrolli all hoidvat. See ei tähenda seda, et emad ei oskaks lapsi kasvatada, vaid lihtsalt kalduvad isad olema järjekindlamad, valjuhäälsemad ja nad avaldavad ATH-lapsele suuremat muljet, sest nad on vähem kodus. Lapsed põhjustavad halba kasvatust Vanemad, kellega arstid kohtuvad, on alustanud kõrgete ideaalidega, kuid pärast pikki aastaid peaga vastu seina jooksmist loobuvad nad oma korranõuetest ning lähevad kergema vastupanu teed. Õpetaja või kasvataja, kes ei tea midagi nende esialgsest võitlusest, näeb lapse halba käitumist ja süüdistab selles järjekindluse puudumist. Ta ei saa aru, et kord on läinud isevooluteed nende raskuste tulemusena, millega vanemad on pidanud kokku puutuma. Üks uurijate rühm demonstreeris seda videolindistustega, mille järgi hinnati vanemate kasvatusoskusi. Analüüsimisel ei saanud ATH-laste vanemad häid punkte. Nad olid tigedad, pinges, keelavad ja sageli ebajärjekindlad. Näiliselt tõestas see, et halvad kasvatusvõtted panevad ATH-lapse halvasti käituma. Seejärel anti nendele samadele lastele nende stimulandi-tabletid ning sama seltskonda filmiti uuesti. Kui laps hakkas tableti mõjul käituma rahulikult, siis nende vanemad suutsid olukorda kontrollida ja lapsi kenasti korrale kutsuda. Need vanemad tegutsesid sama oskuslikult nagu ükskõik millised teised vanemad – ainult lapsed olid muutunud. Paljud kasvatusteadlased pole veel sellest tõsiasjast aru saanud. See on ATH-lapse käitumine, mis paneb vanemate kasvatusvõtted paistma halbadena, mitte halb kasvatus ei loo ATH käitumist. Mõnda vanemat ei saa aidata Asjal on ka teine külg: mõned vanemad keelduvad ATH olemust aktsepteerimast. Nad ei kuula kui neile räägitakse – nad ei taha muutuda ja neid ei saa aidata. Tavaliselt on tegemist kolme teemaga. Kohtle kõiki võrdselt. Mõned emad ja isad saavad vihaseks, kui neile soovitatakse kohelda ATH-last õdedest-vendadest erinevalt. “Tema pärast ei hakka meie oma elu muutma!”, “Te ei tohi meile öelda, et üht last peaks kohtlema teistmoodi”, “Kuni nad elavad meie katuse all, käivad meie reeglid nende kõigi kohta”. Sellise hoiakuga vanemad ei tee ATH-le mingeid mööndusi – ja niiviisi on selle lapsega alati tüli, kodu on õnnetu ja pidev kriitika õõnestab nende enesehinnangut. Probleeme otsides. Üks ema kaebas, et koolist kojusõit on väga pingeline aeg: “Kui mapeatun toidupoe juures, siis selleks hetkeks, kui ma autosse tagasi jõuan, on ta juba õed-vennad saanud üksteisega tülli ajada.” Arsti soovitust teha sisseostud enne kooli lastele järgi sõitmist polnud see ema nõus kaaluma. Üks teine ema kaebas samuti probleeme koolist ärasõitmise eel: “Ta jookseb ja hüppab ringi, ronib autosse, turnib üle seljatugede, tuututab signaali ja siis me lähme jälle niiviisi tülli, et ma lõpuks hakkan nutma.” Arst soovitas kohe ära sõita, kui selline tulesäde koolist on pääsenud. “Kas Te tahate mulle öelda, et mul pole õigust rääkida oma sõpradega nii kaua, kui ma soovin? Ma ei lase kuue-aastasel endale ettekirjutusi teha!” Peksa see tast välja. Kui lapsel oleks mõni ilmsem puue, oleks sellega kergem leppida. Kui ta oleks sündinud ühe jalaga, siis me ei sunniks teda jooksma. Kui ta oleks kurt, siis me võtaksime omaks, et mitte mingisugune hulk karjumist või peksmist ei saa teda kuulma panna. Et mõned vanemad keelduvad tunnistamast, et ATH on tegelik füüsiline seisund, siis nad tõukavad takka, karistavad ja ei jõua mitte kuhugi. Mõned isad on just niisama taipamatud, paindumatud ja impulsiivsed nagu nende sigitatud lapsed. “Mina ei oleks oma lapsepõlves sellise asjaga kunagi karistamatult pääsenud, niisiis teen ma talle tuupi, kuni tal sellised mõtted peast lähevad.” Selline karmikäeline lähenemine võib tekitada sõnakuulmise illusiooni, kuid ärge laske end lollitada. Allumine hirmust röövib suhtest armastuse ja austuse. Näiliselt võid Sa end praegu võitjana tunda, ent ära oota, et nad täiskasvanuna Sulle külla tuleksid. Kui Sa tahad saada üksildaseks pensionäriks, kes kunagi oma lapselapsi ei näe, siis on see õige tegutsemissuund. Ka õed-vennad kannatavad Kindlasti soovivad mõned õed-vennad, et nad oleksid sündinud ainsa lapsena või sünnimomendist lapsendamiseks ära antud. Sellest hoolimata enamik kohanevad ning õpivad plahvatustest ringiga mööda minema ja vältima ATH-lapse süüdistuste tulva alla sattumist. Paljudel põhjustel võivad õed-vennad seda ebaausaks pidada. Erinevad reeglid erinevatele inimestele “Aga emme, minul ei lubaks sa kunagi niiviisi teha!” Seda tuleb meil pidevalt kuulda, aga kui meil poleks erinevaid reegleid ja ootusi, muutuks kodu kiiresti sõja rindetsooniks. Õdedele-vendadele tuleb rääkida, et ATH-laps on nutikas ja loominguline, kuid ta on ära kaotanud juhtimiskangi, millega saab käitumisele pidureid peale panna. See pole aus, aga kas see meeldib või mitte, erinevad reeglid saavad alati olema. Sissetung ruumi “See pole aus, emme, ta lõhub minu mänguasju!” Paljudel ATH-lastel on nobedad näpud, uudishimulik mõistus ja ebamäärased vaated omanikuõigusele. Kui koos on vaja elada veel kümme aastat, tuleb maksma panna mõned väga kindlad reeglid, mida tohib ja mida ei tohi puudutada. “Venna magamistuba on täiesti tabu.” “Õe koolitööd ei tohi kunagi segada.” “Tema tuppa oma nina ei pista ja ukse taga ei kolista.” Vanemad õed-vennad vajavad oma isiklikku ruumi, eriti eksamite eel. Ukselukk võib olla mõistlik lahendus.
Norimine ja pinge “Emme, ta ei jäta mind rahule!” Teised lapsed räägivad, mängivad ja vaatavad koos telekat, kuid ATH-laps sekkub nagu laetud lõhkekeha. Nad müksivad, narrivad, kiusavad ja jätkavad seda senikaua, kuni isegi kass ja kuldkala vajavad psühhoteraapiat. Muidugi pole õed-vennad ise süütud. Sageli saavad nad väga osavaks ATH-lapse üleskeeramises. See hoiab kogu maja pidevas häireseisundis. Vanemad peavad hakkama tähele panema ja kiitma, kui kõik saavad omavahel hästi läbi. Kui konflikt väljub kontrolli alt, on aeg vaenutsevad pooled üksteisest lahutada. Mõnes perekonnas ei suuda tagada mitte miski peale üldnarkoosi rahulikku kooseksisteerimist.
Õed-vennad ja kool “Tead sa, mis su vend täna tunnis tegi?” ATH-lapse õde või vend olla on juba piisavalt raske ka ilma selleta, et teised lapsed või õpetajad neid koormaksid tema tunnikäitumisega. Õdedele-vendadele tuleb õpetada naeratades selliste kommentaaride kõrvust mööda laskmist, kuid haiget teevad need sellegipoolest. Kõigi jaoks rikutud “Emme, see ei ole meie süü, miks meie peame varem koju minema?” Iga raske lapsega on pereüritustel väljaspool kodu piirid peal. See pole õiglane õdede ja vendade jaoks, kuid seda saab heastada. Alati pole võimalik teha asju terve perekonnaga koos, kuid üks vanematest saab minna vaatama venna jalgpalli ning osaleda muudel üritustel, mis muutuksid võimatuks koos ATH-lapsega. Sõbrad on tüdinud “Emme, ta kiusab mu sõpra!” Kui sõbrad tulevad külla mängima, siis võib ette tulla kamandamist, narrimist, mängu sekkumist või õe või venna sõbra ‘kaaperdamist’ endaga mängima. Kuna ATH-laste seltskondlikud oskused on sageli nõrgad, on tähtis selliseid külaskäike soodustada. Enne sündmust sea paika mõned selged reeglid, mida sa lastelt ootad ja mida sa näha ei taha. Anna neile tagasisidet, kui nad mängivad hästi, lahuta nad üksteisest, kui nad nääklevad, ning ole pidevalt valvel. Ebavõrdne ajajaotus “Emme, sa oled kogu aeg ainult Jaaniga koos.” ATH-laps tarbib ära tohutul hulgal aega ja närvienergiat. Visiidid arsti, psühholoogi ja eraõpetaja juurde, koduste ülesannete ülekontrollimine ja pidev käitumise jälgimine. Muidugi on aja jagunemine laste vahel ebaõiglane, kuid see on vältimatu. Et jätta võimalikult suurt osa oma ajast õdedele-vendadele, kasuta ära kõik abijõud, sealhulgas isa, vanavanemad ja sõbrad. KAITSE ÕDESID-VENDI Sea
sisse mittevaieldavad reeglid õe-venna omandi ja ruumi kohta |