|
Isadus Isaduse määratlused olid ja on tugevalt seotud ühiskonna, kultuuri ja ajastuga. Sestap on käsitlused isast muutlikud ning eri aegadel valitseb erinev isadus. Jouko Huttunen on psühholoogilist isadust uurides jaotanud isad neljaks erinevaks tüübiks. Esiteks, eemalolev isa – psühholoogiliselt eemalolev isa. Mees võib olla küll füüsiliselt lähedal, kuid tema jaoks ei ole isadus psühholoogiliselt oluline. Tal ei ole eeldusi selleks, et võtta vanemaks olemisega kaasnevat vastutust teise inimese eest. Teine isatüüp peegeldab traditsioonilist “vanaaegset” isa, kes hoolitseb oma perekonna eest suurniku moel. Isadus on säärase mehe jaoks lihtsalt perekonna olemasolu, ilma et perekond ja isadus moodustaksid olulist osa tema meesidentiteedist. Selline isa ei loobu mitte kunagi oma harrastustest või karjäärist perekonna heaks. Kolmandat isatüüpi esindab toetav isa. Säärane ema abistav isa kujunes välja 1970. aastatel. Ta on oma lastesse siiralt kiindunud ja tal on nendega tugev emotsionaalne side ja ta võtab osa ka kodutöödest. Ometi ei muutu sellest kuigi palju ema seisund, ta on ikka kodutööline ja peamine vastutaja laste hooldamise eest. Toetaval isal ei pruugi alati olla selge, mida tal tuleb isana teha ning kuidas ühendada isadus oma töö, harrastuste ja mehesusega. Neljanda, vast ehk alles kujuneva meestüübina, eristab Huttunen uut isa (new father), kes vastutab pere eest ja seob end sellega. Uus isa tahab seda, et mõlemal vanemal oleks ühesugune vastutus, seda nii kodutöödes kui ka laste hooldamisel ja kasvatamisel. Sellise nägemuse korral võib mees vahetada ametitöö kodusolemise vastu ehk siis loobuda tööelust ja olla “kodune isa”. Muutust isaduses on tinginud korraga nii palgatöö tähtsuse suurenemine (naiste töölkäimine) kui ka vastupidi selle vähenemine (massiline tööpuudus). Ükskõik mis muutused tööelus ka toimuvad, on traditsiooniliste naistetööde tegemine meeste jaoks ikkagi kõvem pähkel kui meestetööde tegemine naiste jaoks. Kodust ja kodu eest hoolitsemisest näib olevat üsna raske luua meheliku sangarluse tandrit. Väitlustes tuleks võtta arutluse alla, kuidas selleni siiski jõuda ja eriti, kuidas jõuda selleni isaduse seisukohalt. Kui mees osaleb lapse elus sünni hetkest peale, siis on suurem tõenäosus, et ta hakkab vastutama ka lapse edasise kasvatamise eest. Mees võib õppida laste kaudu kõnelemise, tunnete näitamise ja kuulamise oskust. Lastega kooselamine ei jäta mõju avaldamata mehe väärtusmaailmale. Isad, kes on soovinud kanda vastutust oma laste eest, räägivad sellest, et isakogemus on muutnud nad inimesena terviklikemaks. Lähedane ja sügav suhe lapsega annab mehele sisukama elu. On oluline, et ühiskonnas tegutsejad püüaksid avardada oma arusaama vastutava isaduse tähendusest ning pürgiksid selle poole, et käsitlus mehest ei piirduks traditsioonilise perekonna ülalpidaja rolliga, vaid sisaldaks mitmekülgsemat ettekujutust isadusest. Lisaks tuleks mõjutada ka seda, et isaduse ja emaduse vanad piirjooned ähmastuksid. Kui jätta välja sünnitamine ja rinnaga toitmine, ei sisalda emadus midagi sellist, mida mees ei võiks või ei suudaks teha. Kui mõlemad vanemad osalevad laste ja kodu eest hoolitsemisel, siis aitab see kaasa võrdõiguslikkuse edenemisele ka töösfääris, sest annab mehele õiguse vanemapuhkusele ning hooldus- ja puhkepäevadele. Lisaks suhtele lapsega ja kodutöödele kujundavad isadust ka mehe muud tegevused (näiteks on ta puutöölise või tegevdirektorina töötades abikaasa, maksumaksja ja puulangetusmeeskonna kapten). Tähtis on see, kuidas mehel õnnestub oma isadus kokku viia muu eluga ja millise terviku ta sellest moodustab. Mehe ellu mahub tänapäeval sageli enam kui üks paarisuhe, vabaabielu või abielu. Seetõttu on üsna tavaline, et üha enam lapsi elab perekonnas, kus puudub üks bioloogiline vanem. Lisaks sellele ei anna saatuse keerdkäigud või otsustused mitmetele meestele võimalust oma laste saamiseks. Kuid ka nende meeste elus on kontaktid lastega sagedased. Sellised mehed võivad olla näiteks õpetajad, treenerid ja juhid. Kuna suhe mehe ja lapse vahel ei pruugi põhineda bioloogial, siis tuleks ka diskussioonis isaduse ja vanemlikkuse üle lähtuda mitmekesisematest lähtekohtadest ja mõelda näiteks sellele, millist liiki mehesust ja isadust realiseeritakse uusperedes. Kõik isadust toetavad ettevõtmised on teretulnud. Eriti oluline on tõhustada perede nõustamist, et seal pöörataks mehele rohkem tähelepanu. Toob ju esimese lapse sünd suuri ja olulisi muutusi ka mehe ellu. Jouni Kempe |