RASKESTI HAIGED LAPSED

Iga inimese elu on omanäoline ja ainukordne. Kuigi me soovime, et meie ise ja me lähedased oleksid õnnelikud, võib igaüht - ka last - tabada õnnetus, mis sunnib loobuma turvalisest igapäevaelust. Haigusega kaasnev ðokk viib pinna jalge alt, seda nii kannatanul kui ka tema lähedastel. Mõistus tõrgub juhtunut omaks võtmast, eriti, kui tegemist on lapse haigusega. Kui lähedasel või omaksel on leitud raske haigus, ollakse valmis otsima abi kõikjalt ja tegema ükskõik mida.

Fataalsesse haigusesse, nagu näiteks vähk, ei tohiks kunagi eelarvamuslikult suhtuda kui surmahaigusesse, vaid seda tuleks võtta samamoodi kui iga teist haigust. Peaks säilitama lootuse ja usu, et ime on võimalik, sest on olnud tervenemisjuhtumeid, mille põhjusi isegi meedikud ei oska selgitada.

Paranemislootuse korral surmateemat ei puudutata, välja arvatud siis, kui lapsel enesel tekivad küsimused. Igal juhul tuleb haigele lapsele rääkida tema haigusest võimalikult ausalt ja arusaadavalt, et ta teaks oma olukorrast ja ravivõimalustest rohkem kui kõrvalseisja. Haiguse kirjeldamisel oleks siiski soovitav vältida selliseid sõnu nagu vähk, parem on kirjeldada haigust sõnaga kasvaja.

On hea, kui haige lapsega saab arutada tema ravimisega seonduvat. Seda ka siis, kui laps on väga abitu - ta on ju endiselt seesama laps, kes varem, ainult haige. Uskuge, kõik küsimused saavad lahenduse hoopis hõlpsamini siis, kui neid arutatakse üheskoos, kui ollakse vastastikku avameelsed, kui arvestatakse üksteise soove. Usalduslik keskkond on ravi jaoks äärmiselt oluline.

Täiskasvanul tuleks haigesse lapsesse suhtuda enamvähem samamoodi kui tervesse, sest ka temal peab olema võimalus kasvada ja areneda; ei tohi vaid unustada haiguse poolt seatud piiranguid. Kui pere külastab last haiglas, võiks püüda nautida igasugust meelelahutust ja ilusaid elamusi, mis sellises ahistavas ümbruses üldse võimalikud on. Hea (ilu)kirjandus, kuuldemängud, televisioon, muusika, maalimine - kõik see on suureks abiks.

Oleks tore meeles pidada perekondlikke ja muid tähtpäevi (sünnipäevad, jõulud, kevadpüha jne) - ka haigel lapsel on suur vajadus kõigile rõõmu valmistada. Näiteks võiks teha koos perepilte ja neid siis sõpradele-sugulastele kinkida. Ka haiglaseinte vahel on üheskoos pereliikmete või sõprade ja tuttavatega võimalik kinkekaarte valmistada, joonistada, käsitööd teha. Palju rõõmu saab ka arstidele väikeste üllatuste valmistamisest (jätkuks mõlemal poolel ainult huumorimeelt). Perekondliku elu tähtpäevade tähistamise käigus asenduvad üksindus ja väsimus sisemise jõuga, mis on väga vajalik haigusega võideldes.

FATAALSETE HAIGUSTE LÄBIMISE PSÜHHOLOOGILISED FAASID

Eitamine

Väliselt võib haige näida rahulik, ent tema sees valitseb kaos - ta ei suuda tekkinud olukorda mõista. Kogu lapse psüühiline energia on suunatud juhtunu eitamisele. Ta ei kontrolli oma seisundit ega oska hinnata asju objektiivselt, muutudes sageli abituks ja tujukaks, vahel ka ükskõikseks ja passiivseks. Tegu on psüühika kaitsereaktsiooniga, mille puhul mõistus tõrgub tõde vastu võtmast. Kui inimene saab teada, et (täieliku) tervenemise lootust ei ole, siis ta enamasti ei usu seda. Selles faasis ei suudeta informatsiooni vastu võtta, seega on abi eeskätt kannatlikkusest. Haigele tuleb anda võimalus tundeid väljendada.

Agressiivsus

Esialgsele ðokile järgneb segaduse periood, mil lapses võivad vallanduda kõikvõimalikud negatiivsed emotsioonid: sügav kurbus, süütunne, viha, raev ja süüdlase otsimine Sel ajal ei tohi laps oma emotsioone maha suruda ega peita, sest alles siis, kui ta on kogenud kurbust ja valu, oskab ta oma olukorda paremini hinnata. Agressiivsus on suunatud selle vastu, mis jääb alles, haige küsib: "Miks see haigus tabas just mind?"

Kauplemine

Algab kohanemine. Inimene teadvustab endale selgesti oma seisundit, kuid ei lepi sellega, vaid otsib iga hinna eest väljapääsu ja püüab tekkinud olukorda muuta. Näiteks ollakse valmis vahetama arsti, haiglat, katsetama erinevaid ravivõimalusi, et taastada endist seisundit.

Lepitus

Tuntakse sügavat kurbust, lepitakse tõsiasjaga, et millestki tuleb loobuda. Agressiivsus väheneb, inimene püüab leida lepitust maailmaga, võidakse pöörduda Jumala poole. "Kuristiku põhja" läbimine võimaldab hakata oma elu uuesti tasapisi üles ehitama. Raske haigus, kaotused ja valu õpetavad arukamalt ja avaramalt tajuma elu, ka selle traagilist poolt.

Omaksvõtmine

Haigusega on lepitud ja õpitakse elama päev-päeva haaval. Kui kõrvalseisjad suhtuvad suremisse kui loomulikku protsessi ning suudavad arvestada surija soovidega, lahkub enamik inimesi elust rahuliku meelega.

Need faasid kehtivad ühtviisi nii täiskasvanute kui ka laste puhul.