ÕPETAJATE/KASVATAJATE TEGEVUS KOOLIS/LASTEAIAS

Tihti kaldutakse koolis ja lasteaias käituma lapse suhtes, kelle peres on juhtunud õnnetus, erilisel moel. Eriti valuliselt tunnevad sildistamist lapsed, kellele hakatakse kaaslaste ees kaastunnet avaldama ning haletsema, kasutades seejuures sõnu "vaesekene", "õnnetu" jms.

MIDA TULEB TINGIMATA JÄRGIDA

Liigse tähelepanu vältimine. Juhtunut ei ole vaja avalikult esile tõsta ega rõhutada. Küll aga vajab laps austust - tema tundeid ja soove tuleks aktsepteerida. Ka see on tähelepanu.

Julgustus ja tugi õpetaja poolt. Õpetaja peaks püüdma lapse olukorraga kursis olla, väljendamata seejuures uudishimu, mis mõjub pealetükkivalt. Lapsel on hea teada, et õpetaja on valmis teda abistama näiteks õppetöös, kui ta ei tule iseseisvalt toime koduste koolitöödega. Pingelisel perioodil võiks õpetaja koos lapsega koostada individuaalse õppekava, abistada suhtlemisel teiste õpetajatega (et laps ei peaks ise erinevate aineõpetajatega oma olukorrast rääkima). Vältida tuleks lapse kriisi suurendamist haletsemisega.

Usaldus ja suhted. On hea, kui õpetaja teab võimalikult hästi oma õpilaste suhteid koolis. mitte ainult kaasõpilastega, vaid ka teiste õpetajate ja kooli töötajatega (huvijuht, kellatädi jne). Laps ei pruugi näiteks uuele klassijuhatajale piisavalt avaneda. Kui õpetaja tunneb, et lapse suhted temaga ei ole nii lähedased kui mõne teisega, siis peaks õpetaja olema see, kes neid suhteid julgustab ja soosib. Sama tähtis on ka säilitada suhe õpilase koduga.

Lapse jaoks on oluline, et koolikeskkond jääks samaks ja jätkuks tavapärane elu. Ka leina ajal peaks laps saama olla võrdne kaaslastega ja tohtima tunda rõõmu oma saavutustest. Kurbust ei tohi muuta kohustuseks!