NELI OLULIST ASJA LEINAJA ABISTAMISEL

Esiteks: avameelne ja austav vestlus

Arvesta vestluskaaslase vanusega. Kasuta lihtsat ja õiget keelt ning selliseid sõnu, millest laps on võimeline aru saama. Ära siiski mitte mingil juhul "ninnu-nännuta", sest last ja tema märkamisvõimet ei tohi alahinnata.

Väldi abstraktseid seletusi. Lapsele tuleb anda konkreetset informatsiooni, mitte kasutada fantastilisi ja sümboolseid väljamõeldisi, nagu näiteks "ta kõndis varjuderiiki", või väljendeid, millest laps aru ei saa, näiteks "me kaotasime ta". Väldi surma kirjeldamisel kujundlikke väljendeid nagu "teekond" või "uni" - seda eriti just nooremate laste puhul.

Vähenda ebaselgust. Selgita objektiivset tegelikkust. See annab lapsele ettekujutuse selle kohta, mis saab edasi, ja ühtlasi vähendab fantaasiate tekkimise võimalusi.

Teiseks: aja varumine probleemi käsitlemiseks.

Suhtu soosivalt küsimustesse ja vestlustesse. Vestlust ei ole vaja esile kutsuda ega peale suruda, kuid lapse poolt (ka juhuslikult) alustatule tuleb püüda vastata. Võiks meenutada esimesi surmaga seonduvaid kogemusi oma lapsepõlves ja püüda ühiselt leida, mida tähendab surm inimesele. Anna mõista, et lapsel on õigus alati küsida, oma mõtteid avaldada ja tundeid väljendada.

Ole valmis ka lühikeseks vestluseks. Mõnikord võib laps vajada vaid üht (lühi-)vastust, mis täidaks tema mõttetühimiku, mitte aga pikka loengut või arutelu.

Fotode, albumite jms vaatamine. Piltide vaatamise juurde võib korduvalt tagasi tulla, seda võib teha näiteks lahkunu sünnipäeval ja muudel tähtpäevadel. Samuti võib lapsel aja möödudes tekkida lahkunu kohta uusi küsimusi, mida ta varem ei osanud küsida. Võimalusel võib süüdata küünlatule, mis aitab meenutada neid, keda enam ei ole ja tunda inimlikku soojust.

Aktsepteeri laste mänge, mis aitavad neil juhtunut paremini mõtestada.

Üheksa-aastane tüdruk leidis oma isa pooduna. Pika aja jooksul pärast seda sündmust joonistas tüdruk kalmistut ristidega ning mattis surnud linde ja putukaid.

Kolmandaks: kaotuse tõeliseks muutmine.

Ära peida oma tundeid. Oma tunnetest tuleb lapsega rääkida - see aitab lapsel avaneda ja saada aru, et tal pole vaja lõbusust teeselda. Saades teada, miks täiskasvanud inimene nutab, teeb laps sellest omad järeldused. Samuti tuleb lapsele selgitada, et kurbus läheb ajapikku üle. Täiskasvanu peaks lapses toetama arusaamist, et mitte surm ei ole see, mis lahutab, vaid mälestused on need, mis liidavad.

Luba lapsel viibida matustel (kui ta seda soovib). See annab talle võimaluse leina läbi elada ja lahkunuga hüvasti jätta - matus on rituaal, mis aitab lapsel teadvustada surma lõplikkust ning samas õppida midagi täiskasvanute leinast ja kurbusest. Kui laps näeb, et täiskasvanud leinates üksteist tavapärasest enam toetavad, annab see ka temale julgust olla teistele lähedal. Lapse ebakindlustunde vähendamiseks ole tema juures ja kui vaja, hoia teda käest või toeta õlgadest.

Aita hoida lahkunu mälestust. Lapse lein on seotud igatsusega. Meenutused koosveedetud aegadest aitavad kurbusel paremini välja pääseda. Lapse jaoks võib kergendust tuua lahkunule meeldinud tööde ja toimingute tegemine, samuti viibimine paikades, kus lahkunugi armastas olla.

Poisid peavad tähtsaks seda, mis sai lahkunuga koos tehtud, tüdrukud seevastu seda, mis sai koos räägitud.

Lapse jaoks on väga tähtsad lahkunuga seonduvad esemed. Võimaluse korral peaks lubama tal viibida lahkunu asjade kokkupanemise juures, samuti võiks lubada tal mängida lahkunu poolt kingitud mänguasjadega. Ei maksa karta, et laps seeläbi rohkem haiget saab.

Neljandaks: leinaja julgustamine tunnete käsitlemisele.

Hoolitse kodu ja kooli/lastepäevakodu vahelise sideme püsimise eest. Räägi toimunust ja lapse aitamise vajadusest õpetajaga/kasvatajaga. Tunne huvi lapse käekäigu kohta kriisi- või leinaperioodil.

Väldi tarbetuid lahusolekuid. Last ei ole soovitav ära saata harjumuspärasest keskkonnast, lootuses, et see aitab tal toimunut unustada. Kui töö, matuste korraldamise vms tõttu tekib vältimatu lahusolek lapsele lähedasest isikust, anna talle selget teavet taaskohtumise ajast.

Räägi lapsega hirmust, mida ta tunneb oma vanemate või iseenese surma pärast. Seesugune eksistentsiaalne hirm on täiesti normaalne. Surm on paratamatu osa elust ja selle mõistmiseks on vaja teadlikkust. Oma mõtete ja tunnete avameelne väljendamine aitab luua tasakaalu eelolevaks eluks.

Räägi lapsega tema võimalikest süümepiinadest.

Seitsmeaastase tüdruku vanaema suri tema silme all. Tüdruk ei kutsunud kiirabi. Ta ei suutnud kaua aega kõnelda vanaema surmast ja oma süütundest. See õnnestus alles siis, kui ema küsis, kas teda miski ei piina.

Julgusta kinnise loomuga last. Ta võiks näiteks joonistada, pidada päevikut või kirjutada luuletusi, et selle kaudu oma mõtteid ja tundeid väljendada.

MIDA EI TOHI TEHA ABISTAMISEL

Ära väida, et tead, mida leinaja läbi elab. Keegi ei tea, mis tunne on teisel, kuigi ise võid olla läbi elanud samasuguse kaotuse.

Ära võrdle lapse leina teiste laste leinaga. Iga kaotus on sügavalt individuaalne ja nõuab isiklikku lähenemist.

Ära moraliseeri ega õpeta. Ei tohi öelda, kuidas teine inimene peab end tundma ja kuidas juhtunust üle saama. Ei tasu öelda, et säärases olukorras poisid ei nuta, et nad peavad olema tugevad jms.

Ära tungi liiga sügavale hingeruumi, ära ole pealetükkiv. Kui laps ei taha juhtunust rääkida, pole vaja teda selleks sundida. Ära sunni peale oma abi, vaid ole olemas juhuks, kui sind vajatakse.

Ära varja lapse eest fakte. Kanna hoolt selle eest, et sa ei kujundaks toimunust ja eelolevast moonutatud pilti. Varjamine võib põhjustada ka usalduse kadumise. Usalduse kadumine võib omakorda põhjustada lapsele uue hingelise üleelamise.

Ära sildista ega haletse. Lähedase inimese kaotanud laps ei vaja kõrvaliste isikute haletsemist ega rõhutatult erilist kohtlemist.

Kokkuvõtteks tuleb märkida seda, et leina korral on tähtis kõik last ümbritsev. Isikult, kes tegeleb lähedase kaotanud lapsega, eeldatakse palju mõistmist ja inimlikku soojust, oskust ja soovi jagada lapsega mõtteid ja tundeid ning olukorra tunnetamist.