LEINAREAKTSIOONID ERINEVATEL VANUSEASTMETEL

Teadlased on jõudnud järeldusele, et lapse leinareaktsioon sarnaneb täiskasvanu omaga. See ilmneb vaid teistmoodi, "ebaküpsemates" vormides, näiteks maagilise mõtlemise kaudu. Või siis puudub tal lihtsalt oskus oma tundeid sõnades väljendada.

Ka leina vältus on lapsel võrreldav täiskasvanu omaga. See kestab aasta, paar või isegi rohkem, kui tegemist lapse jaoks tähtsa inimese surmaga. Laps võib aga alustada leinamist tükk aega hiljem kui täiskasvanu. Ta võtab küll surma fakti teadmiseks, kuid kaotus ei pruugi koheselt teadvustuda.

Laste arusaamad surmast arenevad koos mõtlemisega. Arengutempo võib olla erinev, kuid selle kulg on enamvähem ühesugune kõikidel lastel. Algselt seondub surm ebameeldivuse, üksinduse ja süütundega kas päris kõigis kultuurides on nii?, hiljem omandab see üha rohkem antud kultuurile omase tähenduse.

Kuni kuueaastased lapsed

Väikeste laste mõtlemine on konkreetne.

Ema matustel olnud kolmeaastane poiss hakkas mõni aeg hiljem õues mängides auke kaevama ning neisse sisse hüppama. Ta kujutles, et pääseb sel moel ema juurde.

Kuueaastasel poisil suri isa ootamatult infarkti tagajärjel. Pikka aega palus poiss õhtuti, et isa tuleks talle õhtujuttu vestma, nagu ta alati seda oli teinud. Poiss ei suutnud kuidagi mõista, miks isa ei saa enam tema juurde tulla.

Nende puhul tuleks surmast rääkides vältida abstraktseid ja ebamääraseid seletusi ning kõnelemist eufemistlike kujundite keeles, mida laps võib võtta täht-tähelt. Näiteks ei ole hea kasutada väljendeid stiilis "magab igavest und", "viimne teekond", "läks taevasse". Selles vanuses lastel on ülekaalus maagiline mõtlemine, nad peavad iseennast sündmuste keskpunktiks ja näevad sündmuste vahel niisuguseid seoseid, mida seal tegelikult ei ole.

Laps võib kujutleda, et tema mõtted, tunded, soovid ja teod on selle põhjus, mis tema enese või teistega juhtub. Selline mõtlemisviis võib viia niikaugele, et laps arvab end kellegi surmas süüdi olevat.

Viieaastane tüdruk, kelle paarikuune õeke ootamatult suri, nuttis pärast matuseid kaua ja hüsteerilisel. Ta rääkis, et tema oli õe surmas süüdi, kuna ta oli väga õe sünni vastu olnud.

Kuigi väikesed lapsed mõistavad surma täiskasvanutest erinevalt ega hooma selle pöördumatust, võivad nad sellegipoolest surmale ägedalt reageerida. Nad nutavad, on agressiivsed või siis hoopis apaatsed, mõnikord võivad isegi naerma puhkeda. See kõik on tingitud vastuoluliste tunnete rägast nende hinges, seal võivad olla korraga koos nii viha, süütunne kui ka igatsus. Äge reaktsioon ei pruugi avalduda ka kohe, pärast esmakordset toimunust kuulmist, see võib juhtuda ka alles mõne aja möödudes.

Pärast rasket haigust suri isa oma viieaastase poja silme all. Mõni aeg käitus poeg rahulikult ja justkui ükskõikselt. Esimene nähtav reaktsioon ilmus nädal pärast matuseid, mil poiss keeldus lasteaeda minemast.

Alati ei pruugi väliseid leinareaktsioone üldse ollagi, kui lapse iseloom, suhted teistega ja kasvukeskkond seda ei soosi. Panin juurde: Üldjuhul on siiski parem, kui laps suudab end leinates välja elada, see aitab tal maandada oma sisepingeid.

Eelkooliealine laps ei suuda kirjeldada oma tundeid nii hästi kui vanemad lapsed, kuna tal puudub sobiv sõnavara leina väljendamiseks. Ta võib öelda, et miski on "tõesti õudne", korrates muudkui sõna "tõesti", oskamata väljendada oma tundeid teiste sõnadega.

Oma mõtteid ja tundeid suudab väike laps väljendada kõige paremini mängu kaudu. Soovitav on panna ta kas joonistama mida, lahkunule kirja kirjutama vist kirjagi ei suuda ta kirjutada või organiseerida talle liikumis- ja rühmamänge väike kirjeldus, milliseid mänge.

Ka mõningatest abstraktsetest seletustest suudab ta juba aru saada. Näiteks võib püüda talle tutvustada elu kulgu loomariigi näitel. Talle võib rääkida, et igale elusolendile on omane sünd, vananemine ja surm - nii ka inimeste puhul. Kaduvust saab selgitada ka mehaaniliste tööriistade varal, mis kasutamisel kuluvad ja lõpuks rikki lähevad (näiteks kell või automootor).

Kuue- kuni kümneaastased lapsed

Selles vanuses suudab laps vähehaaval, kuigi mitte koheselt ja täiel määral, hakata juba mõistma, et surm on pöördumatu ning iga elusolendi elutegevus mingil ajahetkel lakkab.
Surma iseenesestmõistetav põhjus on tema arvates vanus - vanad inimesed võivad surra, ent kindlasti mitte noored ja terved.

Kaheksa-aastane tüdruk oli sageli viibinud oma tädi juures, keda ta väga armastas. Tüdruk ei suutnud kuidagi mõista, et tädi on surnud. Ta rääkis: "Ta oli ju nii hea ja noor, surevad ainult vanad inimesed."

Peamine surmaga seotud hirm on algkoolilapsel see, et surra võivad tema vanemad. Enamik lapsi ei tunne seejuures hirmu mitte niivõrd oma isa-ema, kuivõrd iseenda pärast - äkki jätavad vanemad ta maha? Laps kardab üksi jääda ja tahab teada, kes siis tema eest hoolitseb. Lapsel peab olema selge teadmine, mis temast edasi saab.

Kasvades peab laps end järjest vähem maailma keskpunktiks. Ta saab aru, et mitte ainult temal, vaid ka kõigil ta kaaslastel on tunded, ja hakkab neid senisest enam arvestama. Ta mõistab nüüd paremini sõpru, kes on kaotanud õe, venna, ema, isa või mõne muu lähedase inimese, ning püüab nende murest osa võtta.

Vanusega maagiline mõtlemine väheneb, laps õpib aina selgemini mõistma sündmuste põhjusi ja tagajärgi. Arusaam surmast muutub abstraktsemaks. Siiski vajab laps oma leina toetamiseks ka edaspidi mitmesuguseid maagilise taustaga väljendusvahendeid, nagu näiteks rituaale, pilte, hauakivisid.

Üheksa-aastane tüdruk kirjutas pärast ema surma talle poole aasta jooksul iga päev kirja, milles jutustas, kuidas tema päev oli möödunud. Kirjad pani ta ema portree kõrvale, mis asus tema toas laual.

Vahetevahel kaldub laps käsitama surma kui karistust. Ta kujutleb surma isikuna, kes hiilib ligi ja võtab kellegi kaasa. Seetõttu on vaja lapsele aegsasti seletada elu ja surma seoseid, rääkida temaga teemadel vanadus ja surm, haigused ja surm, õnnetus ja surm.

Lapsega tegeleva isiku esmane kohus on jagada tõest informatsiooni. Tal tuleb lapsele rääkida alati just seda, mida ta kindlalt teab või usub. Panin juurde: Kui osata vestelda arukalt ja rahulikult, kuulab laps meeleldi ja on võimeline aru saama ka sügavatest eksistentsiaalsetest probleemidest.

Kümne- kuni kaheteistkümneaastased lapsed

Kümnenda eluaasta paiku muutub lapse arusaam surmast sedavõrd üldiseks, et ta suudab täielikult mõista surma lõplikku tähendust - selle pöördumatust. Selles vanuses hakkab laps juurdlema õigluse ja ebaõigluse, saatusega seonduvate üleloomulike asjade ning surma üle. Ta käsitleb sündmusi üha terviklikumalt, märkab neis mitmesuguseid seoseid, suhtub teabesse kriitilisemalt kui seni.

Kaheteistaastane tüdruk, kelle ema oli surnud aasta tagasi, hakkas ühtäkki tundma huvi ema surmaga seotud konkreetsete asjaolude vastu. Selgus, et ta oli ema surma põhjuste üle terve aasta juurelnud.

Lapseni jõuab teadmine, et surm võib saabuda varem kui vanaduses ning et surra võib ka haiguse või õnnetuse tagajärjel. Umbes kümneaastaselt hakkab laps mõistma, et surra võivad temavanusedki, kuigi mitte tema ise. Iseenese kohese suremise võimalikkust tajub laps üldjuhul alates murdeeast.

Kümneaastane tüdruk, kelle vanaema oli surnud tema silme all, hakkas pärast seda kartma omaenese surma. Kuid see selgus alles siis, kui ta muutus väga kinniseks ning ta ema leidis joonistused, kus tütar kujutas surma kurja nõiana.

Surmast kujuneb abstraktne mõiste, mis kätkeb endas teadmist selle paratamatusest, universaalsusest, aga ka isiklikkusest. Viimane asjaolu võib aga viia selleni, et laps püüab vältida surmale mõtlemist.

Oma hirmude peitmiseks kasutab laps kaitsereaktsioone. Ta heidab surma üle nalja või jutustab vaimudega seonduvaid lugusid. Leinav laps võib tunda häbi, et on kaotanud kalli inimese. Harukordne ei ole seegi, et puberteedi mõjul reageerib ta surmajuhtumile suure ägedusega, sest temas toimuvad parajasti ulatuslikud bioloogilised, psühholoogilised ja sotsiaalsed muutused, mis muudavad ta vaimselt ebastabiilseks.

Üheteistkümneaastane poiss sai teada, et tema ema suri haiglas. Ta hakkas märatsema, loopis kodus asju, lõhkus ära akna, viimaks tegi endale kogemata viga. Alles seejärel ta rahunes.

Leinava lapse meeleolud võivad vahelduda depressioonist kuni ülimalt hea tujuni. Kõik reaktsioonid on normaalsed ja neid tuleb aktsepteerida, sest vaid siis suudab laps leina edukalt läbi elada.

Kaheteist- kuni kaheksateistaastased lapsed

Lapse surmakontseptsioon hakkab üha enam sarnanema täiskasvanu omale. Siitpeale sõltub see suurel määral perekondlikest traditsioonidest, suhetest lähikondlastega, kultuuritaustast ja usulistest veendumustest.

Nooruk kaldub reageerima leinale negatiivselt ja suunama oma meelepaha endast väljapoole. Kadunu võib muutuda talle jumaldamise objektiks, samal ajal kui näiteks viha kaotuse pärast suunatakse kellelegi teisele. Niisugune käitumine toob sageli kaasa konfliktid teiste inimestega.

Sagedane on ka surma eitamine ja tunnete varjamine, mis võib viia selleni, et leina hakatakse läbi töötama alles hilisemas elus. Nooruk ei taha näida teiste silmis abitu. See võib põhjustada kaotuse ja valu suhtes üleolevat käitumist, samuti näilist ükskõiksust toimunu või isegi kõige ümbritseva suhtes.

Seitsmeteistaastane poiss pöördus abi saamiseks psühholoogi poole, kuna magas halvasti ja öösel hirmutasid teda painajad. Selgus, et tema isa hukkus kaks aastat tagasi. Noormees oli sellel ajal klassi liider. Et säilitada autoriteeti, püüdis ta näidata end tugevana ja varjata oma nõrkust.