LEINAMIST MÕJUTAVAD TEGURID

Lapse leina kulg on paljuski seotud tingimustega, mis leiduvad teda ümbritsevas keskkonnas. Samuti on suur tähtsus surmaga seotud asjaoludel. Seepärast on väga tähtis osata leida iseenda ja lähedaste jaoks tarkust, rahu ja turvatunnet, mille kaudu abivajajale keerulistes olukordades abiks olla. Oskamatus või suutmatus leinavat last kohelda võib tema niigi suurt valu mitmekordselt suurendada.

Lapse leina avaldumisvormide paremaks mõistmiseks on vajalik pöörata tähelepanu mitmesugustele konkreetsest olukorrast tulenevatele aspektidele. Neid enesele teadvustades saab tugiisik võimaluse last paremini aidata.

Viis, kuidas täiskasvanud surma käsitlevad

Täiskasvanul tuleb last tähelepanelikult kuulata ning anda tõsimeelne vastus ka tema kõige kummalisematele küsimustele, et korrigeerida lapse versiooni toimunust. Vastasel juhul võivad lapsel tekkida seosed, mida tegelikkuses ei eksisteeri, ning ta satub segadusse, hakkab uskuma hirmuäratavaid väljamõeldisi ja osutub väljatõrjutuks reaalsest maailmast.

Seitsmeaastane poiss, kelle väikevend suri, küsis emalt: "Kui ma saan veel ühe venna, kas siis tema ka sureb?" Ema vastas selle peale, et väikesed lapsed surevad väga harva ja peaaegu kindlasti seda enam ei juhtu.

See, missuguse surmaga on tegemist

Ootamatu või traumaatilise surmaga kaasneb alati turvalise maailma äkiline purunemine. Leevenduseks on väga tähtis aidata lapsel säilitada harjumuspärast elukeskkonda.

Surnu isik

Sellest, milline on lapse seos lahkunuga, sõltub tema leinareageeringute ägedus ja kestus. Üldjuhul kutsub kõige ägedamad ja pikaajalisemad reageeringud esile tema vanemate surm.

Üheksa-aastasel poisil suri ema pika haiguse tagajärjel. Surmapäeva õhtust alates on poisil soov ema voodis magada.

Kui lapse ja lahkunu omavahelised suhted on olnud head, tuleb aidata lapsel säilitada lahkunu mälestust, hoides alal tema esemeid ja rääkides temaga seotud lugusid. Samuti on tarvis võimaldada lapsele, kui ta seda soovib, koosolemine mõne teise tema elus tähtsa inimesega.

Kui lapse ja lahkunu omavahelised suhted on olnud halvad, seguneb leinaga kergendustunne. Pahatihti viib see häbi, enesesüüdistuste ja vastuoluliste reageeringuteni.

Kolmeteistaastasel poisil tärkas pärast isa surma süütunne. Oma elu ajal jõi isa tihti ning poiss tundis pidevat häbitunnet oma sõprade ees ja viha isa vastu.

Sellise süütunde hajutamine on väga oluline. Enamasti vajab see siiski professionaalset nõustamist. Tasub mainimist, et kui lapsel on vajadus rääkida surnust halvasti või vihaga, siis ei maksa temaga pahandada - viha ja raevu väljaelamine on kaotuse puhul loomulik, see aitab tal saavutada tasakaalu.

Lapsele antav psühholoogiline toetus

Lapse lein kulgeb valutumalt, kui ta saab tuge ja abi sündmusega silmitsi olemiseks. Täiskasvanutel on tingimata tarvis arvestada lapse vajadustega, sellega, et ta vajab kaitset, mõistmist, lähedust ja võimalust välja elada oma tundeid. Eelkõige vajab laps emotsionaalset toetust, kuna talle ei piisa väitest, et surm on paratamatu.

Leina ajal on oluline jälgida, et lapse tähtsamad igapäevased toimingud leiaksid aset võimalikult samamoodi kui seni. Abistajate hulgast palju tähtsamaks tuleb pidada seda, kui tugev on lapse emotsionaalne side tema eest hoolitseva isikuga. Asendusisiku peamine ülesanne on sisendada lapsele turvatunnet. Usaldusliku suhte eelduseks on juhtunu kaotatud lähedasega seonduvate tunnete jagamine lapsega.

Lapse isiksus ja varasemad kogemused

Laste suutlikkus kriise taluda on väga erinev. Palju oleneb nende emotsionaalsest küpsusest ja iseloomuomadustest. Ka probleemsete olukordadega seotud varasemad kogemused võivad tal aidata leina ajal paremini toime tulla.