LAPSE HILISEMAD REAGEERINGUD SURMALE

Hilisemad reageeringud ilmnevad mõne aja möödudes, kui laps on toimunu enda jaoks teadvustanud ja toimub selle läbitöötamine. Hilisemad reageeringud avalduvad tavaliselt pikema aja vältel.

Ärevus, hirm ja ängistus

Need kolm on lapse kõige tavalisemad reageeringud lähedase surmale. Põhjuseks on asjaolu, et on kaduma läinud või kõikuma löönud lapse senine turvatunne.

Elavad mälestused

Kriitilistes olukordades salvestuvad mälestused teisiti kui tavaliselt. Surmakogemus kuulub sageli korraga kõikide meeltega seotud muljete hulka. Niisugused muljed sünnitavad tugevaid mälestusi, mis võivad aja jooksul muutuda piinavateks mälupiltideks.

Unehäired

Mõne aja möödudes tekivad uinumisraskused, kurnavad hirmu-unenäod ja äkilised öised ärkamised, mida võivad saata karjatused. Need on sageli seotud lapse enese elavate mälestustega, mis hakkavad mälusopist esile tungima, kuid võivad olla tingitud ka olukorda näivalt pehmendavate luiskelugude pajatamisest lapsele. Kui näiteks räägitakse lapsele, et surnu "magab", võib laps hakata kartma uinumist ja hoida paaniliselt silma peal oma magavatel lähedastel.

Kurbus ja igatsus

Need kaks on leina südamik. Tihti avaldavad lapsed soovi olla koos lahkunuga. Laps võib näiteks kasutada lahkunu esemeid või püüda teda matkida. Sel moel leevendab ta ajutiselt oma kaotusvalu ja taastab lähedustunnet.

Süütunne, enesesüüdistus ja häbi

Lastel esineb küllalt tihti maagilist mõtlemist, nad kalduvad pidama oma mõtteid, tundeid ja tegusid toimunu juures vähemalt osaliselt selle põhjuseks.

Keskendumisraskused, kooliprobleemid

Mõtted, mälestused ja fantaasiad tungivad lapse teadvusse ning segavad tal koolitööle keskendumist. Leinaval lapsel võib mõtlemine aeglustuda, samuti kahaneda tema õppimismotivatsioon.

Füüsilised vaevused

Mõnikord seostatakse pea-, kõhu- ja lihasvalusid ning häireid seedeelundeis otseselt surmajuhtumiga. Näiteks kui lähedase inimese surm oli tingitud haigusest, võib laps hakata kartma iga haigestumist, mis omakorda süvendab psühhosomaatiliste vaevuste esinemist. Füüsilisi vaevusi esineb seda harvem, mida enam on lapsel võimalik tuge saada ning oma kaotust ja kurbust väljendada.

Viha, raev ja ähvardamine

Mõnikord võib laps olla avameelselt ja otsekoheselt vihane selle peale, keda ta peab toimunus süüdlaseks. Lapse viha objektiks võivad olla jumal, inimese kuju saanud surm ("vikatimees"), täiskasvanud, kes tema arvates ei takistanud juhtunut, laps ise, koguni ka lahkunu.

Vältimiskäitumine

Laps võib hakata vältima mõtteid, situatsioone ja kohti, mis võiksid toimunut meenutada. Ka see reaktsioon tuleneb maagilisest mõtlemisest, näiteks võib lapsel olla ettekujutus, et juhtunust rääkimine võib põhjustada uue õnnetuse.

Mõistagi võib lapsel esineda ka ainult mõni neist reageeringutest. Kõik sõltub konkreetse lapse isiksusest, jõuvarudest ja ümbritsevast keskkonnast.