LAPS TAJUB VANUSETI SURMA ERINEVALT

Väikelapsed

Vastsündinu suudab väljendada rahutust ning võitleb esimestest hingetõmmetest alates elu eest.

Vastsündinu jaoks on kõige turvalisem paik ema süli. Lapse turvalisustunde huvides peaks kehalist kontakti hoidma lapse täieliku rahunemiseni.

Elu esimesel poolaastal reageerib laps haiguse valudele ja vaevadele ägeda nutu või rahutusega. Valu korral on nutt võimsam, kõrgetooniline, lapse nägugi on valulik. Haiguse korral (kui tal on paha olla) on nutt viril, tõusva ja seejärel vaibuva tooniga. Selles vanuses laps tunnetab ka seda, kuidas ema ja teised inimesed tema vaevustesse suhtuvad. Püüdke säilitada rahu, kuna kannate oma närvilisuse üle ka lapsele.
Kõige paremini rahustab last füüsiline kontakt: süles lohutamine, silitamine, paitamine. Abi võib olla ka kohavahetusest ja mugavama asendi leidmisest.

Esimese eluaasta teisel poolel toimuvad lapse arengus kiired muutused. Kuna ta ei oska veel rääkida, siis väljendab ta oma rahulolematust, valu ja halba enesetunnet peamiselt nutuga.
Lapse jaoks on endiselt oluline lähedus, ent selles vanuses ei tähenda see enam alati füüsilist kontakti. Mõnikord piisab ka sellest, kui täiskasvanu viibib lapse vaateväljas. Kui laps nutab aga valust, siis rahustab teda kõige paremini endistviisi lohutamine ema süles.

Teisel eluaastal on iseloomulik kõne kiire areng ja toimub lapse üleminek ümbritseva keskkonna passiivselt tajumiselt suuremale aktiivsusele, ta iseseisvub sedavõrd, et suudab juba valitseda ümbritsevat tegelikkust. Sageli võivad haigusest tingitud närvipinge ja tugevad elamused põhjustada selles vanuses lastel uinumisraskusi.
Lapse haigusesse tuleb suhtuda asjalikult, mitte õhutada hirmu või umbusku haiguse vastu (laps võib kujutleda end haigemaks, kui ta tegelikult on). Ärge kartke last lohutada, kuid samas ärge liialdage tähelepanuga haigusele, vaid püüdke juhtida lapse tähelepanu muudele tegevustele ja mängule.

Kolmandal-neljandal eluaastal hakkab laps tajuma haigusest ja surma lähenemisest tingitud muutusi oma minas. See toimub vastavalt sellele, kuidas temas kujuneb käsitlus iseendast kui erilisest olendist. Laps on ärritatud, sest haigus piirab iseseisvat liikumist ja uute asjade uurimist. Haigusega kaasnev keskkonnamuutus põhjustab lapses hirmu, mis võib väljenduda taandarengus, näiteks võib ta raviasutusse sattudes hakata taas voodit märgama.
Kuna lapse fantaasiates seostub haigus karistusega, siis tuleb talle kinnitada, et tema ei ole oma haiguses süüdi. Et lapsel ei tekiks üksijäämise hirmu, tuleb temaga alati kokku leppida koosolemise aeg. Üksiolekut leevendavad ja turvatunnet suurendavad lapse jaoks armsad asjad, samuti vanematele kuuluvad esemed. Haiguse ajal ei maksa lapsele nutmist keelata, kuna nutmine on lapse jaoks pingemaandamise viis.

Koolieelik.
Neljandal-viiendal eluaastal õpib laps mõistma oma diagnoosi tähendust. Ta teeb seda peamiselt lähedaste käitumisviisi põhjal. Olulise tähtsusega on viis, kuidas lähedased tema haigusest räägivad, kuivõrd teda sellesse pühendavad.

Viiendal-kuuendal eluaastal hakkab laps aimama aja kulgu. Aja mõiste muutub konkreetseks ja reaalseks, laps mõistab, et elu on midagi enamat kui vaid käesolev hetk. Näiteks ootab laps eelolevaid sündmusi ja loodab samas ka oma tervise paranemisele.

Kuuendal-seitsmendal eluaastal saab laps aru, et surm tähendab jäädavat lahkumist armsatest ja tuttavatest inimestest, kellega on hea koos olla. Selles vanuses tekib lapsel hirm, et haigus muudab ta keha.
Loomu poolest suhtub koolieelik oma haigusse piiritu optimismiga. Kuid haiguse raskeimas staadiumis võib see asenduda agressiivsusega, näiteks tekib viha tehtavate protseduuride ja trots abistajate vastu. Kui protseduur tekitab lapsele valu, peab täiskasvanu suutma välja kannatada võimalikud lapsepoolsed süüdistused, nagu näiteks: "Sa oled vastik ja ma ei taha sind, kui sa mulle haiget teed."
Asjatute hirmude vältimiseks on tähtis haigusega seonduvat (raviprotseduur, operatsioon jne) lühidalt ja selgelt kirjeldada ning vastata kõigile last huvitavatele küsimustele. Eriti tähtis on lapsele selgitada, et ta ei ole oma haiguses süüdi, kuna selles vanuses on fantaasia eriti avar ja süütunne kerge tulema.

Koolilaps.
Seitsmendast kolmeteistkümnenda eluaastani fantaasiate osakaal väheneb ning tekib reaalne arusaam nii haigusest kui ka selle ravist. Sageli on lapsel mure oma füüsilise välimuse pärast, mida haigus võib riivata. Kartus, et ta muutub haiguse tõttu abituks, võib kujundada lapses alaväärsustunde.
Reaalsustaju avardumisega võib kaasneda surmahirm. Selle vältimiseks tuleb lapsele rõhutada, et haige ei ole mitte kogu tema keha. Peamised lapse turvatunde allikad on lähedased inimesed (vanemad, palatikaaslased jne), lemmikloomad (kui tingimused seda võimaldavad), lemmikmänguasjad ja lähedastega seonduvad esemed (näiteks koera kaelarihm või isa müts võivad olla palju olulisemad uhiuuest mänguasjast).

Teismelise suhe iseendasse on muutuv ja ebakindel. Talle on oluline enese identiteedi (kes ma olen?) leidmine, mistõttu ta kardab teistest erineda ja saada naerualuseks (viimasel põhjusel ei julgeta nutta jms). Kuna suhe vanematesse on vastuoluline, eelistab teismeline otsida teavet haiguse kohta autoriteedilt, näiteks arstilt.

Kuigi suhted puberteediealise lapsega võivad olla pingelised, peaksid vanemad sellest hoolimata püüdma laste hirme märgata. Hirmudesse tuleks suhtuda neisse mõistvalt ja paindlikult.