KUI TÄISKASVANU EI SUUDA LEINAVAT LAST AIDATA

Sageli osutub probleemiks, et leinavate või kriisi sattunud perekondade täiskasvanutel on laste vaimse seisundi kohta puudulikud teadmised ja pahatihti koguni ekslikud arusaamad. Päris tihti tunneb lapsele kõige lähedasem inimene (ema, isa, õde, vend, tädi, onu jne) ka ise, et ta ei tule toime oma tunnetega. Mida tuleks täiskasvanul teha, kui ta ei suuda last toetada?

Kõige olulisem on see, et ta räägiks oma probleemidest lapsega avatult ja ausalt. Kindlasti peab ta rääkima oma mõtetest ja tunnetest. Laps, kes ootab kaotuse tõttu tähelepanu ja toetust, tunneb siis ennast paremini ja tal ei teki tunnet, et teda ignoreeritakse ja temast ei hoolita. Oleks hea, kui laps jääks pärast kurba sündmust koju, mitte ei viibiks kodunt eemal, ka mitte ajutiselt.

Teise olulise sammuna tuleks leida teisi täiskasvanud tugiisikuid, kes saaksid lapsele toeks olla. Tugiisik peab kindlasti olema (juba eelnevalt) usaldusväärne inimene lapse silmis.

Kolmanda sammuna tuleks täiskasvanul kindlasti pöörduda professionaalse nõustaja poole, et saada abi ja nõuandeid tekkinud olukorra lahendamiseks. Spetsialisti abi vajalikkusele viitavateks asjaoludeks võivad olla: korduvad vihahood, hüperaktiivsus, märkimisväärne õppeedukuse langus, võimetus omandada uut, keskendumisraskused, pikaajaline depressioon, alkoholi/narkootikumide tarbimine, enesetapust rääkimine.

Mida vajab laps oma leinas kõige rohkem?

Esiteks, järjepidevust - tavapärase igapäevaelu jätkumist, et laps ei tunneks end kõrvalejäetu ja üksikuna.

Teiseks, selgust - konkreetset teavet sellest, mis juhtus ja mis temast saab edasi.

Kolmandaks, iseenda mõistmist - teadmisi toimuvast, mis aitaksid tal kohaneda muutustega nii iseendas kui suhetes, et edaspidises elus hakkama saada. Eriti vajab ta aega järele mõelda...

Laps saab ise hakkama ka rasketes olukordades, kui tema läheduses olevatel täiskasvanutel leidub piisavalt teadmisi ja tahet, et teda mõista.