FATAALSE HAIGUSEGA KAASNEVA KRIISI LÄBIMINE

See, kui edukalt inimene stressitekitavas olukorras toime tuleb, sõltub kahest asjaolust. Esiteks, intelligentsuse astmest ehk teisisõnu oskusest kasutada olemasolevaid kogemusi ja teadmisi, võimest luua seoseid põhjuste ja tagajärgede vahel ning otsida abi.

Teiseks oleneb edukus ka inimesele kättesaadavast sotsiaalsest toetusest - sellest, missugused on tema perekond, sõbrad, tuttavad ja kui head suhted tal nendega on.

Kuna lastel pole eeltoodud omadused teadvustatud, langeb toetamise kohustus eelkõige lapsevanemale ja tugiisikule.

Sõnum raskest haigusest jõuab põdejani pikkamööda. Fataalse haigusega kaasneb alati ka teadmatus: ühelt poolt on asjade käik ettearvamatu, teiselt poolt seab haigus omad piirid, millega tuleb eluplaanide koostamisel arvestada. Kui sündmusi pole võimalik ennustada ning keegi ei tea, millal raske aeg lõpeb, on pingelist olukorda raske taluda. Seepärast vajab lähedaste toetust kogu perekond..

Palju on abi suhtlemisest inimestega, kes on viibinud samasuguses olukorras. Jagades oma kogemusi, saavad nad aidata lõhkuda kaitsemehhanisme, mida kõik raskustes inimesed enese ümber loovad. See, kes on sarnase olukorra läbi elanud, ei tundu sissetungijana ega pealetükkijana - vastastikune usaldus on aga igasuguse aitamise alus. Kogenud samalaadset valu, kaotust ja lootusetust, suudab ta kriisisolijat mõista, kuulata ja julgustada paremini kui teised, aidates tal sel moel kergemini vabaneda ðokist tingitud pingetest.

Pereliikmed peaksid püüdma tõele näkku vaadata ka siis, kui see on halastamatu ja haigus on selgesti surma poole kulgev. Saatus/haigus võib olla kui tahes raske, aga endale ei tohi kunagi valetada. Lapse haigust ei tohi võtta kui koormat. See on üksnes hästi tihe suhtlemisvõimalus oma lapsega, kus vanem tunneb, et juba tühipalja olemasoluga saab ta lapse hirmu peletada või vähendada.

Tavaliselt võtab kriisisolija igasuguse välise abi vastu, kuna tema enese ressursid on juba ammendatud. Mida tihedamini ollakse seotud oma sotsiaalse ümbrusega, seda enam tajutakse toetuse olemasolu või selle puudumist. Mida pikemaks kriis kujuneb, seda olulisemaks muutub ühiskondlike organisatsioonide (vanemate töökohad, lasteaiad ja koolid, sotsiaal- ja tervishoiuasutused jne) poolne mõistmine, vastutulek ja toetus. Kui töökohast võimaldatakse, tuleks lapse haiguse ajal puhkust võtta, et haige juures olla.

Kuigi keset raskusi võib inimene tunda, et kõik on lootusetu, on tegelikult alati alles midagi, millele rajada tulevik. Seepärast peaksimegi oskama enam hinnata oleviku tähtsust ja rõõmu tundma sellest, mis on täna. Eelkõige tuleb meeles pidada seda, et vaid inimese enda soovil ja algatusel on võimalik taastada tema terviklik maailmakäsitlus ja elutahe.

VÄGA HAIGE LAPS VAJAB ALATI

lähedust
kõige lähedasemat inimest
positiivset tagasisidet
aega olemiseks
mõistmist, kannatlikkust ja toetust
tõest informatsiooni
mängu
harrastusi
abi igapäevase elu korraldamisel

Läheduse ja kehalise kontakti järele igatseb ka suur laps. See annab talle teadmise, et ta on tähtis ja vajalik. Vanemate ja sõprade armastus on tugi, et leida tee iseenda ja seeläbi ka teiste juurde.

Kõige lähedasem inimene on tavaliselt kas ema või isa. Tema tunneb oma last kõige paremini ning oskab talle ka kõigist teistest arusaadavamalt seletada, mis temaga toimub, teda rahustada ja julgustada.

Positiivne tagasiside on vajalik ka siis, kui kõik ei õnnestu. Ikka ja alati tuleb last toetada ja julgustada. Näiteks haigusest tingitud piirangute ilmnemisel ei ole õige keskenduda kaotatu taganutmisele, vaid tuleb aidata lapsel leida ja edasi arendada allesjäänud võimalusi. Haigele lapsele ei tohi kunagi öelda, et ta on palju muutunud, pigem tuleks rõhutada lapse tublidust oma haigusega võitlemisel.

Aeg olemiseks siin ja praegu - koosolemine iseendaga ja lähedastega - võimaldab haigel saavutada sisemise tasakaalu ja leida oma hinges rahu. Tavalistel päevadel kodudes meeletust armastusest ja armastusväärsusest ei räägita, kuid mure ja ohuga seotud ajal annavad niisugused kinnitused haigele jõudu ja teevad teda natuke õnnelikumaks. Väga sobiv on jagada oma tundeid ja arvamusi haigega ka kirja teel. Kirjas leiavad tunded isegi suurema väljendusjõu ja hingepõhjast tulevat öeldakse sageli rohkem välja kui omavahel vesteldes. Tagasitee julguse ja vapruse juurde on lapsele väga raske ülesanne: väga palju kannatust ja tasakaalukust on vaja, et iseenda ja teistega, õigemini mõlema "maailmaga" koduneda, neile läheneda ja need ühendada.

Mõistmine, kannatlikkus ja toetus aitavad langetada ka raskeid otsuseid. On tähtis, et otsuseid ei tehtaks haige eest, vaid ta saab ka ise osaleda, näiteks valida ravi erinevate vormide vahel või isegi loobuda ravist, kui see ei anna oluliselt paremaid tulemusi kui ravimata jätmine. Tähtis on lubada haigel end lõpuni väljendada.

Tõese informatsiooni saamine oma haiguse ja seisundi kohta on lapse jaoks väga tähtis. Et seletustega kasu asemel mitte kahju tekitada, tuleb lähtuda lapse vanusest ja arengust, näiteks ei tohiks kasutada kõnes arusaamatuid väljendeid ja terminoloogiat.

Mängu osatähtsust lapse elus ei maksa alahinnata ka kriisi ja haiguse ajal. Mäng on lapse jaoks kõnest omasem kommunikatsioonivahend, selle abil väljendab ta tundeid (ka agressiivseid, halbu ja keelatuid ning neid, mida ta muidu eitab), vabaneb pingetest ja sisekonfliktidest, saab tagasi loomuliku elurõõmu. Kuna mängu ei seo aeg, koht ega isik, võimaldab see kasutada fantaasiat ja sümbolikeelt, mis omakorda aitavad lahti mõtestada lastele muidu mõistetamatuid asju. Just mängides saavutab laps parimaid tulemusi, sest meeldivaga tegeldes on ta üheaegselt nii lõõgastunud kui ka keskendunud.

Harrastused aitavad luua kontakte haigete ja tervete laste vahel. Ühine huvi annab võimaluse vähendada haigusest tingitud üksindust ja tuua lootusesädet igapäevaellu - on olemas miski, mis mõlemaid pooli tõeliselt ühendab, paneb suhtlema ja kindlustab läheduse. Meeldiv vaheldus võib olla näiteks kirjavahetus koolikaaslastega. Ülekohtune oleks laps eraldada igapäeva kaaslastest sageli vaid seetõttu, et vanemad ise ei soovi lapse haigusest tulenevaid ebameeldivusi teistega jagada.

Abi igapäevase elu korraldamisel võib eriti suurel määral olla sõpraderingist. Sõprade toel on probleemidega kergem hakkama saada ning oma aega paindlikumalt ja säästvamalt organiseerida.

Laps tajub vaistlikult pingelist õhkkonda ja võtab tingimusteta omaks vanemate hirmud. Seega tuleb kõigepealt vanemail endil suhtuda olukorda, mis tekitab pingeid, näiteks lapse haiglasseminekusse, võimalikult rahulikult ja optimistlikult. Haige laps ei vaja uudishimu ega haletsust, vaid teadmist, et pere igapäevaelu kulgeb tema haigusest hoolimata edasi nii normaalselt kui võimalik.

Haiglasviibimised, teraapiad ja sunnitud ootamine on lapsele sisemiselt väsitavad. Seepärast on ravi vahepauside ajal eriti oluline, et laps saaks endasse tubli koguse ilu, rõõmu ja uusi muljeid. Positiivsed emotsioonid, lõõgastumine ja rõõm - olgu siis kasvõi väikestest asjadest - on lapse tervenemise ja arengu seisukohalt äärmiselt olulised. Mida rohkem suudavad laps ja tema pereliikmed positiivseid hetki endasse vastu võtta, seda vähem suudavad alateadlikud mured neid ahistada.

Haige lapse puhul tuleb alati keskenduda positiivsele, otsida võimalusi tema arendamiseks. Saadav tunnustus ja julgustus suurendavad lapses usaldust ning turvatunnet - viimane on aga eeldus iseseisvaks toimetulekuks.

Eriti vajalik on kanda hoolt üliraskelt haigete laste hingelise tasakaalu eest. Piinarikkaid ravipäevi aitab tasakaalustada "valudevaba" elu väljaspool haiglat, sest iga elamist vääriv päev tõstab valmisolekut järgmise ravikuuri talumiseks.

Iga võidetud kuu, nädal või päev on elu, mida tuleb elada võimalikult täisväärtuslikult ja hästi. Iga väiksemgi saavutus on seda väärt, et selle poole püüda, ka siis, kui jäänud on vähe. Ka sellele elule tuleb leida mõte. Tähtis ei ole mitte võita päevi elule, vaid anda päevadele elu.