Ülemäärane kaitsmine ja poputamine

ei ole headuse väljendused. Kui üritame laste eest nende asju korda ajada, ei suhtu me lastesse austusega ning võtame neilt võimaluse oma tugevaid külgi avastada. Laste haletsemisega ei osuta me neile mingisugust teenet. Osavõtlikkust väljendatakse solidaarsuse ja toetuse kaudu. Kedagi haletsedes vaadatakse ülalt alla inimesele, kes ei suuda oma eluga iseseisvalt toime tulla.

Kui me haletseme last, pakume lastele liigsel hulgal teenuseid või üritame neid kaitsta eksimisele järgnevate tagajärgede tunnetamise eest, anname mõista, et nad ei ole piisavalt tugevad, et eluga toime tulla. Niisugune kohtlemine lubab lapsel teha järgnevaid järeldusi: l) inimesed peaksidki minu ellu sekkuma ja minu eest kõik joonde ajama; 2) omapead jäädes ei suuda ma eluga rahuldavalt toime tulla.