Sissejuhatus

Nõustajad ja õpetajad on aitajad. Lapsed võtavad kooli kaasa kodus omandatud väärtushinnangud ja hoiakud, samuti vilumuse etendada kindlaid sotsiaalseid rolle, mida nad on harjutanud oma vanemate ning õdede-vendadega suheldes. Lapsed tulevad õpetaja juurde, et õppida oskusi, mis võimaldavad neil tulevikus etendada oma osa ühiskonnas ja inimkonna ajaloos. Sellises suurusjärgus ülesandeid on usaldatud vaid väga väheste elukutsete esindajaile.

Ka nõustajad ja õpetajad vajavad abi. Laste poolehoiu saavutamine hariduse hüvan­guks ei ole arvatavasti kunagi nii raske olnud kui praegusel hetkel. Demokraatlike ideede pidev ja ühtlane areng on pannud kõikuma mõnegi varem nii endastmõistetavate eelduste, kuid ei ole just alati võimaldanud meil jõuda uuele ning toimivale aru­saamisele meist endist ja meie lastest.

Arvukad teooriad võistlevad omavahel õpetajate ja nõustajate tähelepanu pärast. Mõne teooria järgi vaadeldakse probleemidega lapsi kui orgaanilise või sotsiaalse puude ohvreid. Niisuguse suhtumisega võivad õpetajad ja nõustajad muutuda puuduste otsimisel nii hõivatuks, et sisendavad lapsele ebakindlust Selle tulemusena hakkab laps tundma, et temaga on "midagi valesti". Loomulikult on temaga midagi valesti. Midagi on viltu meie kõigiga ja iga elusituatsiooniga. See tähelepanek ei tohiks aga domineerida meie minapildi üle ega kujundada meie ettekujutust elust.

Teised teooriad pakuvad välja keerulisi sarrustamisskeeme, mis on spetsiaalselt välja töötatud, et kutsuda lastel esile sotsiaalset heakskiitu pälvivat käitumist. Kui selliseid skeeme rakendatakse, muutuvad lapsed liigagi sageli sama kalkuleerivaks kui õpetajad. Lapsed võivad välja kuulutada streigi, kui tasu, mille nimel nad on töötanud, võetakse tagasi või kaotab mingil moel oma atraktiivsuse.

Meie praeguse ajaloolise situatsiooni tõttu ei ole ükski inimkäitumisele pühendatud teooria täiuslik ning vaidlused, kuidas lapsi mõjutada, tavatsevad takerduda lahkarva­mustesse niisugustes gruppe selgelt eristavates põhimõtetes nagu "lubamine" "karistamise" vastu ja muud.

Teooria, millel käesolev raamatuke põhineb, eeldab, et lubamine ja keelamine on üks ja seesama — eelisõigused, mida kasutavad kuningad ja türannid, kes lubavad oma alamatel nautida teatud vabadusi teatud tingimustel ning karistavad oma alamaid, kui leiavad, et viis, kuidas vabadust tarvitatakse, võib ohustada nende ülemvõimu.

Demokraatia puhul, kui igal ühiskonnaliikmel on oma väärikus ning õigus iseennast austada ja teistega võrdväärseks pidada, ei ole ei karistusel ega lubamisel mõtet. Karistus kutsub esile mässu, vastuseisu, kättemaksu; lubamist pannakse pahaks, sest see on alandav ning solvav. Demokraatia võtmesõnaks on osavõtt. Tegelikult on suutlikkus ühistest püüdlustest osa võtta, ühistele probleemidele lahenduse leidmisele kaasaaitamine kogu sotsiaalse suhtluse aluseks. See on iseloomulik kõigile tervetele ja õnnelikele isikutele. See on võime, mis on hädavajalik inimolendite ellujäämiseks ning arenguks.

Alfred Adler, kelle arusaamine inimese psühholoogiast põhines just niisugustel eeldustel, ning Rudolf Dreikurs, kes pühendas oma elu praktiliste õpetamismeetodite väljatöötamisele ja selle mõtteviisi rakendamisele, on olnud meie mentoriteks. Nende jälgedes pakume ka meie õpetajatele, sealhulgas nõustajatele, koolijuhtidele ja lapse­vanematele oma toetust püüdlustes pidada sammu lastega, keda nad õpetavad. Me ei väida, et meie lähenemine on viimane tõde või et see töötab igas situatsioonis nii, nagu meie arvame. Ükski teooria ei saa asendada õiglustunnet, hoolivat soojust või sõprust, mis aitaksid laste poolehoidu saavutada. Samas, hoolimata kui tahes heast tahtest ja kiindumusest, on siiski vaja lapsi paremini mõista. Selleta viib kiindumus õpetajaid, kes tunnevad, et nende jõupingutusi vääriliselt ei hinnata, sageli ebakindlustundeni ning isegi kibestumiseni.

Siin ongi sissejuhatus paremaks mõistmiseks. Loodetavasti seostub see meetoditega, mida Te juba edukalt kasutate ning see väike raamatuke on Teile abiks.