Mida saab lapsevanem ette võtta?

Et arendada vastutust, tuleb seda pigem jagada, kui sellest rääkida.

* Selle asemel et lapse käitumist kritiseerida, jälgige ja parandage iseenda käitumist! Kergem on muuta oma käitumist, kui pidada lapsega juba ette kaotatud lahinguid lootuses lapse käitumist muuta.

* Kas Teile ei tundu, et kritiseerimisega olete lapse ära heidutanud? Kui nii, siis olete oma püüdluses last parandada asja hoopis hullemaks teinud.

* Kas Teile ei tundu, et Te olete muutnud halva käitumise lapse jaoks oluliseks ja äratasuvaks? Võib-olla olete teatud juhtudel, kui oleks parem hoopis oma asjadega tegelda, lapse käitumisele puhtast teadmatusest vastanud mõttetu norimise, ärritumise ning sekkumisega.

* Kui teete oma lapsele kõik ette-taha ära või üritate teda sundida midagi tegema, võtate temalt võimaluse oma tugevaid külgi avastada. Parem on mitte teha lapse eest ära, mida ta saaks ise enda heaks teha.

Koduülesanded on lapse enda vastutusel. Ärge sekkuge muidu, kui vastamaks mõnele üksikule küsimusele. Leppige koos kokku koduülesannete  lahendamiseks  mõeldud  aeg.   Kui  olete kokkuleppele jõudnud, on edasine juba lapse enda teha. Kui ta unustab midagi tegemata või otsustab ülesanded lahendamata jätta, saab ta aru, et koolis ei lähe tal siis just kõige paremini. Need valikud peab ta iseseisvalt tegema. Siin on mängus midagi palju olulisemat kui hea hinne emakeeles või matemaatikas. Kui lapsele koduülesandeid pidevalt meelde tuletada, õpib laps arvestama, et teised peavad hoolitsema tema ülesannete lahendamise eest. Kui Te üritate last piirangute ja karistuse abil sundida tööd tegema, võtate temalt võimaluse iseenda eest vastutada. Samuti suurendate sellega tõenäosust, et laps võtab kindlalt nõuks näidata, et Te ei saa sundida teda paremaid hindeid saama. Selle asemel võtke kindel seisukoht, et lapsel on tema töö, samamoodi, nagu isal ja emal on nende tööd. Kui vanem uurib lapselt, kas ta kodutöö on tehtud, on see võrdväärne sellega, kui naine kontrollib, kas abikaasa on järgmise päeva tööks piisavalt hästi valmistunud. Reageering on mõlemal juhul tõenäoliselt üsna samane.

Kui laps TUNNISTUSE koju toob, on parem temaga nelja silma all rääkida. Jutuajamine peaks olema lühike ja positiivne. Heade hinnete puhul rõhutage, et teadmised, mida ta omandab, tulevad talle tulevikus kasuks. Küsige lapselt, kas tal on midagi oma tunnistuse kohta ütelda. Ärge pöörake halvematele hinnetele erilist tähelepanu, väljendage ainult arvamust, et küll järgmine kord läheb paremini. Saatke laps ära ühe musi või patsutusega. Selle kõige peale ei tohiks kuluda viit minutitki. Ärge kasutage rahalisi auhindu ega püüdke mõnel muul viisil last ära osta, et ta paremaid hindeid saaks.

Distsipliini on kõige kergem saavutada, kui oleme õppinud seda mitte segi ajama ideedega hüvitusest ja karistusest. Hüvitus ja karistus on sama mündi erinevad pooled. Nende vahel ei ole kuldset keskteed. Lastele meeldib kord ja nad võivad seda isegi

nõuda, aga hüvituste ja karistusega seda ei saavuta. Hüvitus kannab endas sõnumit: "Sa meeldid mulle, kui Sa niimoodi käitud" (ja vihjab: "Sa ei meeldi mulle, kui Sa nii ei käitu"). Hüvitus viitab ka sellele, et: "Ma ei usu, et Sa oled võimeline rõõmustama oma saavutuste üle, seetõttu rõõmustan ma Sind ise sellega, mida ma Sulle anda suudan." Sellega röövitakse lapselt tunne, et ta on midagi saavutanud. Täiskasvanu krabab kogu au endale ning upitab ennast selleks, kelle võimuses on autasusid jagada. Kui lapse tegemisi tasustada, õpib ta tegutsema vaid tasu, mitte aga tegevuse enda kasulikkuse nimel. Lisakahju tekib siis, kui laps hakkab eeldama, et keegi lausa peab teda tasustama ning ta võib sooritusest hoopis keelduda, kui auhindu silmapiiril ei ole.

Karistamine kannab endas sõnumit: "Sinuga on midagi valesti." Kui Te last käristate, heidutate teda ning tekitate temas vastuhakku. Valu kutsub esile kibestumist ja soovi kätte maksta. See ei aita kuidagi kaasa koostööle.

Kasutage loogiliste ja loomulike tagajärgede meetodit, andmaks lastele lugupidaval moel võimaluse mõista, et ebasobiv käitumine ei anna häid tulemusi. Kui laps ei pane ennast hommikul piisavalt kiiresti riidesse, ei pruugi tal olla aega hommikusöögiks või ta võib koolibussist maha jääda. See ei ole hea, kuid lapsele on parem, kui me eeldame, et ta suudab oma probleemile ise lahenduse leida. Me ei pea näägutama ega mõnel muul viisil vastutust enda peale võtma. Hüvitused ega karistus ei ole vajalikud. Lapsel ei ole midagi viga; lihtsalt tema käitumine ei anna häid tulemusi. Kui isa-ema lasevad lapsel tunnetada tagajärgi, selle asemel et kiiresti vastutus oma õlgadele haarata, näeb laps vajadust oma käitumist muuta.

Konfliktseid teemasid käsitledes pakkuge lapsele valikuvõimalusi. Ükskõik milline valikuvõimalus on parem kui mittemingisugune. Palju parem on lapselt küsida, kas ta eelistaks magama minna kell 21.00 või kell 21.30, kui ütelda: "Siin majas on magamamineku aeg kell 21.30."

Hea meetod lastega koostöö saavutamiseks on PEREKONNA NÕUKOGU — foorum, mille käigus iga pereliige võib õppida vastutust jagama ja kandma. See annab võimaluse oma laste kui indiviidide vastu austust üles näidata ning paluda neil avaldada oma arvamust perekonna jaoks tähtsates küsimustes. Perekonna nõukogu peaks kogunema regulaarselt, kokkulepitud ajavahemiku järel. Nõukogu eesmärk on jõuda otsusteni, millega kõik perekonnaliikmed leppida suudavad, andes igale pereliikmele võimaluse avaldada oma arvamust teiste jaoks tähtsates küsimustes ning võtta üles teemasid, mis on igaühele isiklikult olulised.