Koolivalmidus tähendab peamiselt vastutus- ja koostöövõimet

Kui laps alustab kooli suhtumisega, et koolitöö on tema, mitte õpetaja või vanemate töö, on see hea algus. Samuti, kui laps tuleb kooli sooviga jagada tähelepanu teistega ja tunnistada teiste õigusi, selle asemel et ennast maailma keskpunktiks pidada, on see tema jaoks veelgi parem algus. Need tunnusjooned on kooliteed alustades märksa tähtsamad kui tähestiku ning sajani numbrite tundmine. Kui laps on vastutustundlik ja koostöövõimeline, hoolitseb ta selle eest, et koolitöö oleks rahuldavalt tehtud. Vastasel juhul, oodates, et teised hoolitseksid tema koolitöö tegemise eest, ning raisates oma energiat ebakohase tähelepanu saavutamiseks ja koostöö vältimiseks, jääb ta teistest maha. Lõppkokkuvõttes võib ta saada endale isegi külge lugemisraskustega, düslektiku või kerge ajukahjustuse all kannatava lapse nimetuse. Loomulikult ei tohi ignoreerida võimalust, et koolivõimekusele ning käitumisele avaldab mõju mingisugune füüsiline tegur. Siiski on eespool nimetatud suhtumisküsimused uurijate arvates osutunud koolivõimekusele märkimisväärselt suuremateks negatiivseteks mõjuteguriteks, kui õpetajad, vanemad, nõustajad ja psühholoogid on olnud valmis tunnistama.

Kui on vajalikud järeleaitamistunnid või muu heastamistöö, et aidata lapsel läbi võtta materjali, mille ta on jätnud õppimata, ei ole sellel mingit püsivat mõju, kui last ei aidata ka muuta oma heidutatud suhtumist ning ekslikku arvamust, kuidas leida endale koht elus.