Üliaktiivne laps

Täpse piiri seadmine üliaktiivsuse ja hüperaktiivsuse vahel on probleemiks ka professionaalidele. Täpset ja selget piiri polegi, kuid kokkulepete järgi loetakse üliaktiivseteks selliseid lapsi, kes on küll ebatavaliselt aktiivsed, kuid pole siiski nii aktiivsed, et lapse ja perekonnaelu oleks oluliselt häiritud. Üliaktiivsed lapsed võivad olla rahutud ja neil võib olla raske istuda pikka aega ühel kohal. Näiteks televiisorit vaadates võivad nad rippuda pea alaspidi üle käetoe või ronida tooli alla, kuid samal ajal vaatavad nad saadet ja on isegi kontsentreerunud. Taoline käitumine võib olla pereliikmetele ärritav, kuid ka üliaktiivsele lapsele endale on püsimine näiteks kitsas korteris ääretult pingutav. Sellised lapsed tahavad enda ümber avarust – parki vms. „jooksukohta“, suurt laia mänguväljakut, pallimänge, rattasõitu. Nad on tüüpilised „õuelapsed“. Kui neid köita aga mingi huvitava tegevusega, saavad nad paigal oldud küll – loevad raamatuid või meisterdavad midagi. Selleks, et paigalpüsimist tagada, tuleb neil lastel lasta oma energia õues ohutult välja elada. Kasulik on igasugune füüsiline tegevus. Mõnikord kiputakse arvama, et taoline üliaktiivsus on distsiplineerimatuse tulemus ja mõnikord põhjustab üliaktiivsus probleeme distsipliiniga. Arvestama peab seda, et see on siiski lapse huvide peegeldus konkreetses ümbruskonnas ja ka füüsilise suutlikkuse proovilepanek.