|
*Õpetame lapsele enda tundeid kirjeldama. Tähtis on, et lapsele räägitakse ka omaenda tunnetest - see on oluliseks abiks õppimisel. Tegelikult anname me kõik lapsele mingil moel teada, mida tunneme. Tavaliselt ebameeldivaid tundeid n. „Ma olen tige, et sa lärmad“, või „Nüüd küll aitab“! „Ma olen juba nii vihane, et vabandamine ei loe“! Oluline on kirjeldada ka positiivseid tundeid n. „Mul oli nii hea meel, kui sa helistasid“ või „Mul oli nii uhke tunne kui me jalutasime ja sa mul käest kinni hoidsid“. Täiskasvanu poolne tunnete teadvustamine lapsele on abiks lapse enda käitumismallide loomisel mingis sarnases situatsioonis. Tõsi, kui laps osutub väga impulsiivseks võib tal olla raskusi kõige kogetu meenutamisel ja enda käitumise kontrollimisel. Sel juhul võib lapselt otse küsida, et kuidas ta ennast tunneb. Kui täiskasvanu väljendab lapsele oma tundeid, peavad need olema põhjendatud. N. mitte „Ära karju ja lärma“ vaid „Ma ei taha, kui sa karjud ja lärmad, see teeb mind närviliseks“. Kui laps teid ignoreerib, tuleb talle otse välja öelda: Oma tunne |