|
*Mida teha, kui lapsed kaklevad. Kõige esmalt on vaja endale teadvustada, et hüperaktiivsete laste puhul on probleemide lahendamine ja nõuannete pakkumine tunduvalt raskem kui tavaliste laste puhul. Selleks, et hüperaktiivset last panna olukorda analüüsima, on tarvis rohkem vaeva näha. Täiskasvanu peaks olema lapsest sammu võrra eespool ning kontrollima nii lapse kui enda reaktsiooni. Samas püüdke mitte pakkuda valmislahendusi, aidake lapsel isa selleni jõuda. Näit. kui lapsed kaklevad auto pärast on vanaema reaktsioon tavapäraselt järgmine. „Miks te ei saa ilusasti mängitud? Kui te ilusasti ei mängi, ma võtan auto ära! Anna auto jalamaid vennale!“ Need on küll sobivad lahendamaks tekkinud probleemi kuid lahendaja olete teie, mitte lapsed, kelle vahel ju tüli tegelikult tekkis. Soovitatakse mitte sekkuda ühepoolse arvamusega, tavaliselt ajab see asja veel hullemaks. Te ei ole iial kursis kogu tüli käiguga, nii et kohtumõistmine võib ebaõiglaselt välja kukkuda. Patuoinaks kipub pahatihti jääma just hüperaktiivne laps, või teisalt saab alati õiguse. Erinevate vanustega laste puhul süüdistatakse tavaliselt vanemat. Selle kõige tõttu on õigem suunata lapsi ise oma probleeme lahendama. Olukorras, kus üks laps kasutab teise suhtes pidevalt „jõuvõtteid“, on aga teil aeg sekkuda ning lõpuks ikkagi juhtida neid läbirääkimisi pidama. Abi võiks olla järgmises stiilis küsimustest: Mõtleme,
mida teha, et vend traktorit ära ei võtaks, selle asemel, et karjuda ja lüüa? Andke nii n.ö. lahtisi küsimusi, see paneb lapse mõtlema. Kui laps leiab ainult agressiivseid lahendusi, peab otsima, kuni leiab midagi sobivat. Laps peab probleemi lahendamise otsimisel tunnetama, mida kaaslane võib ühe või teise lahenduse järel tunda |