Viimastel aastatel on üha enam hakatud rõhutama isa rolli olulisust. Seda tingivate teguritena võib välja tuua järgmisi 1990. aastatel ilmnenud tendentse Eestis (Eesti Inimarengu aruanne 2000): registreeritud abielude osakaalu vähenemine ning vabaabielude kasv, väljaspool registreeritud abielude sündinud laste osakaalu kasv, lahutuste suur osakaal võrreldes abiellumistega, kordusabielude sagenemisega tekkinud uut tüüpi sugulussuhted ning üksikvanemaga perede (enam üksikemaga perede) kasv. Siin on loetletud eelkõige neid tendentse, mis on oluliselt mõjutanud isa rolli.

Kõige ilmekamalt toob isata kasvamise probleemi esile lahutuste hulk, mille suur arv teeb muret siiani. Lahutuste tõus sai alguse 1990. aastatel, saavutades kõrgpunkti 1995. aastal, mil lahutuste protsent oli tõusnud 106,4-ni ning sealtpeale hakkas jällegi langus. 2001. aastaks oli lahutuste arv langenud 76,4%-ni (ESA, 2002b). Sellest hoolimata on lahutuste protsent Eestis liiga suur ning selle märgatavat kahanemist järgnevate aastate jooksul ei prognoosita. Selle põhjuseid võib suures osas otsida inimeste muutunud väärtushinnangutes ning prioriteetides.

Mitmete muutuste tulemusena toimus isade ja laste sidemete nõrgenemine. On ju lahutus üks peamisi põhjusi, miks isad lastest kaugenevad. Väga vähe on isasid, kes peale lahutust võtavad lapse kasvatamise enda hooleks. Eestis on iga viies alaealisi lapsi kasvatav vanem üksikema, üksikisasid on aga ainult üks protsent. Üksikisade osakaal kõikidest üksikvanematest oli 1989. aastal 9% ja 2000. aastal 9,6% (ESA, 2002a). Lahutus on kõige esimene põhjus, mis isad oma lastest eemale viib, alles siis tulevad töönarkomaanid, vastutustundetud ja alkohoolikutest isad. Ameerika sotsioloog Furstenberg (1988) on välja toonud, et peale lahutust ilmneb isade puhul teatav polariseerumine, kus ühel pool on need isad, kes on pühendunud lastele ja nende heaolule, teisel pool aga need, kes peale abielulahutust distantseeruvad ka oma lastest – ei maksa elatist, ei külasta neid.

Lisaks abielulahutustele mängivad oma rolli ka korduvabielud, mis üldjuhul tähendab isa lahkumist ühe perekonna juurest ning uue perekonna loomist. Tavaliselt pühendab isa end siis nendele lastele, kellega ta koos elab. Seega seniks, kuni laste emaga kooselu sujub, eksisteerib isa ka laste jaoks. Suhte purunedes ning uue paarilise leidmisel suureneb jälle nende laste hulk, kes kasvavad isata. Selline olukord on tekkinud nii emade egoismi tõttu, kuna emad arvavad, et lapsed kuuluvad neile, kui ka seetõttu, et meestel puudub selge arusaam oma rolli olulisusest lapse arengus.

Lisaks lahutuste arvu kasvule on suurenenud ka väljaspool abielu sündinud laste arv. Abielusündimus pole asendunud mitte vallaslastega (nende arv on pidevalt püsinud 10% piires), vaid eelkõige vabaabielusündimusega. Nii sündis 1999. aastal sündis väljaspool registreeritud abielu juba 54% lastest (Eesti Inimarengu aruanne 2000).

Seega on täheldatav ka abielu kui institutsiooni muutumine. Ehkki naised on meestest majanduslikult peaaegu sõltumatuks muutunud, on meeste seas säilinud traditsioonilised arusaamad selle kohta, et nende peamiseks ülesandeks on perekonna majandusliku kindlustatuse tagamine. Abielulahutuste ja lapsi üksi kasvatavate vanemate osakaalu suurus ning meeste rolli taandamine majandusliku kindlustatuse tagamisele on tekitanud paljudel naistel arusaama, et argielus ei ole lastele isa vajagi. Samas on tendents, et üha enam on lapsi, kes on kasvanud ilma psühholoogilise isata.

Seetõttu muutub üha aktuaalsemaks mehe ja isa rolli erilisuse rõhutamise vajadus. Mees ei ole ainult pere majanduslik kindlustaja, vaid mehel on täita ka oluline roll lapse arenemisel ja pere emotsionaalse turvalisuse tagamisel.

Andmete vähesuse tõttu ei olnud Eestis võimalik mehe olukorda adekvaatselt hinnata. Seetõttu viisime aastatel 2002–2003 läbi ulatusliku uurimuse "Eesti mehe tervis, hoiakud ja eluviis", mille käigus küsitleti juhuvalimi alusel 2521 meest vanuses 18 kuni 63 aastat. Tänu valimi suurusele on võimalik välja tuua erinevatesse sotsiaal-demograafilistesse gruppidesse kuuluvate meeste eripära (nt vanuse, linna–maa, eestlaste–mitte-eestlaste lõikes). Küsitluse viis läbi AS EMOR, uurimust finantseeris EV Sotsiaalministeerium. Uurimuse andmestik lubab visandada üldist pilti mehe rollist isana.

Kokku olid 87% meestest isad.

Perekondades toimuvad muutused tingivad vajaduse rääkida erinevat tüüpi isadusest. Põhimõtteliselt võime rääkida kolme tüüpi isadusest. Esiteks bioloogiline isadus (isa kui sigitaja). Kui räägime isast, kes ise oma lapsi kasvatab, siis on siin kõik mõistetav, tunduvalt keerulisemaks muutub antud teema aga näiteks spermadoonorluse puhul.

Teiseks võib välja tuua sotsiaalse isaduse. Sel puhul tunnistab mees end isana, käitub isana ja on ka juriidiliselt lapse hooldaja. Samas ei pruugi sotsiaalne isa olla lapse bioloogiliseks isaks.

Kolmandaks on psühholoogiline isadus. Siin määratletakse meest isana juhul, kui laps näeb temas isa ning tal on isaga püsiv usalduslik kontakt. Psühholoogilise isaga suhtleb laps pidevalt.

Tänapäeval ei pruugi need erinevat tüüpi isadused aga alati kattuda. Näiteks kui mehel on enam kui üks paarisuhe, siis võib peres olla sageli puudu üks bioloogiline vanem. See on ka üks põhjusi, miks üha enam on hakatud rõhutama psühholoogilist isadust.

Isal on perekonnas täita oluline, mitmekülgne roll. Kuna perekonna kontekstis toimub pidev vastastikune mõju, on üksüheseid seoseid raske välja tuua. Samas rõhutatakse isade rolli eelkõige majandusliku toetuse tagamisel ning perekonnas üldise emotsionaalse õhkkonna kujundamisel. Igas kultuurikeskkonnas on oma ettekujutus "heast isast". Sotsiokultuurilised normid määravad suurel määral isarolli, see mõjutab pereprotsesse ja see omakorda lapse arengut (Lamb, 1996). Need muutused, mis tulenevad perekonna kui institutsiooni muutustest, tõstatavad esiplaanile küsimused isa rollist perekonnas ja tema tähendusest lapse arengus (Uljas jt, 2003). Viimastel kümnenditel on laienenud isaduse mõiste ja paljud isad soovivad seotust suurendada, tegeledes ka nende ülesannetega, mida seni on teinud vaid emad. Seetõttu on suurenenud otsene mõju, mis efektiivse isaduse korral toetab laste emotsionaalset ja sotsiaalset kompetentsust, soorolli kujunemist ja kohanemisvõimet. Järelikult, hea isa toetab last mõjutades tema kasvukeskkonda nii, et võimete arenguks oleks loodud soodsad tingimused.

Kuna majandusliku kindlustatuse tagamine kuulub traditsioonilisse arusaama maskuliinsusest, siis majanduslikult keerulistel aegadel muutub ka sotsiaalne surve meestele tugevamaks. 1990. aastate alul hakati Eestis meeste puhul väga tugevalt rõhutama traditsioonilisi arusaamu maskuliinsusest. 1993. aastal läbiviidud rahvusvahelise uuringu tulemused (Narusk, 1999) näitasid, et 84% eestlastest arvas, et mehe peamine ülesanne on raha teenida, naise kohus aga lapsi kasvatada. Rõhutati seda, et mees peab realiseerima end läbi töö ja eduka karjääri, et õnne tagab töö. Neid, kes ei suutnud olla piisavalt edukad, peeti luuseriteks. Kahjuks ei ole meeste suhtumises viimase kümne aasta jooksul toimunud olulisi muutusi. Meie uuringus ilmnes, et nii arvab ikka veel 79% eesti meestest. Et toimetulek on mehe peaülesanne, siis tulenevad sellest ka mitmed alateadlikud hirmud (eelkõige töötuksjäämise ja mittetoimetulemise ees).

Töökoht ja töö iseloom mõjutavad suuresti isa seotust. Mida enam mees tööle pühendub, seda enam on ta ka perest eemal ning selle tulemusena jäävad paljud mehe kui isa funktsioonid perekonnas täitmata. Samas toob majanduslik ebastabiilsus peres kaasa ka emotsionaalse õhkkonna halvenemise. Majanduslikest teguritest tingitud stressi tõttu ei suuda paljud vanemad olla laste suhtes toetavad ja hoolitsevad, mistõttu vanemate käitumises suureneb ka karistav joon. Seega on halb nii liigne pühendumine tööle kui ka majanduslik ebastabiilsus. Pere majanduslik olukord on aga otseselt seotud emotsionaalse turvalisusega (Uljas jt, 2003). Ükskõik kui suur raha ja majanduslikult lahe elu ei kompenseeri lapsele lähedussuhet vanematega. Meeste arusaamu antud valdkonnas peegeldab küsimus töö ja pereelu ühitamise kohta. 10% meestest väidab, et kõige olulisem on neile perekond, seetõttu jääb töö vahel tahaplaanile. 43% väidavad, et nii perekond kui ka töö on neile võrdselt olulised ja et neil ei ole raskusi pere ja töö ühitamisega. 35% väidavad, et perekond ja töö on neile võrdselt tähtsad, kuid neil on aegajalt raskusi nende ühitamisega. 8% meestest väidab aga, et pühenduvad peamiselt tööle ning seetõttu jääb perekond enamasti tahaplaanile. Veidi alla 1% on neid mehi, kes väidavad, et peavad tööd sedavõrd tähtsaks, et perekonna jaoks neil aega üle ei jää.

Oluline osa on isa emotsionaalsel toetusel teistele pereliikmetele, eelkõige emale Üldise emotsionaalse tausta loomisega mõjutab isa oluliselt laste arengut ja paremat kohanemist. Head suhted perekonnas aitavad kaasa sellele, et isa–poja ja ema–tütre vahelises suhtlemises omandatakse paremini ka vastavad soorollid. Kui toetus puudub, siis on tegemist konfliktsema õhkkonnaga, kus lapsed ka sagedamini kannatavad (Uljas jt, 2003). Erinevate uuringute andmete alusel võib väita, et seal, kus suhted isaga on paremad, tajuvad ka noored sotsiaalset toetust enam ja sagedamini pöördutakse ka tõsise mure korral isa poole. Isaga lähedasemates suhetes olevad noored märgivad ka vähem aasta jooksul kogetud negatiivseid elusündmusi. Seetõttu võime väita, et lähedased suhted isaga aitavad noortel kujundada tajutavat sotsiaalset toetust.

Olukorra hindamiseks antud valdkonnas palusime me meestel hinnata seda, kas neil on laste jaoks piisavalt aega või ei ole. Seda, et neil on laste jaoks piisavalt aega väitis 34% meestest. 56% väitsid seda, et neil on laste jaoks vähem aega kui tarvis ja alla 7% oli neid, kel laste jaoks väga vähe aega või ei leidnud nad seda üldse.

Adekvaatse pildi saame me siis, kui uurime laste arusaamu. 1999. aastal I. Kraavi poolt läbiviidud uurimus 13–15-aastaste kooliõpilaste seas näitas samuti, et vaid 38% õpilastest leidsid, et nende isal on nende jaoks piisavalt aega. Seda oli aga tunduvalt vähem kui Soomes ja ka Venemaal. (Kraav, Kõiv, 2001). Ilmselt ei teadvusta isad veel sedavõrd oma tegelikku rolli ja osalust lapse elus. Seega võib nende kahe küsitluse tulemuste alusel väita, et vaid ligemale kolmandikul juhtudest on isadel laste jaoks piisavalt aega. Uuringutes on leitud, et poistel, kes kasvasid üles ilma isata, oli probleeme soorolli valdkonnas, sooidentsuse arengus, hakkamasaamisel koolis, psühholoogilisel kohanemisel, ja agressiooni kontrollimisel. Poiste puhul on eelkõige rõhutatud seda, et ilma eeskujuta ei omanda laps hästi oma soorolli ja tal ei ole eeskuju, kelle järgi end identifitseerida (Lamb, 1996). Vähem on räägitud sellest, milline on isa mõju tütre sooidentiteedi ja seksuaalsuse kujunemisel. Kui tütar õpib emalt ära soole vastava käitumise, siis isalt saab ta oma naiselikkusele kinnituse. Seetõttu tunnevad tüdrukud, kellel on isaga hea suhe, end oma soorollis turvalisemana (Wagner, 1997). Ilma isata kasvavatel tüdrukutel on raskusi koolis ja probleeme sooidentiteedi väljakujunemisel. Tavaliselt algavad selliste tüdrukute seksuaalkontaktid tunduvalt varem (Uljas jt, 2003). Head suhted isaga aitavad noortel välja kujundada paremat kohanemisvõimet probleemidega toimetulekuks, nad tajuvad tulevikku lootusrikkamana ja ei tunne end üksikuna. Kõik see annab aga tulevikus võimaluse oma võimete potentsiaali paremaks realiseerimiseks. Isa psühholoogiline puudumine on ohuteguriks eelkõige seal, kus ei elata koos isaga ja ka suhted isaga on halvad, mis ei võimalda omakorda mitmeid probleeme lahendada. Kõige turvalisemana tunnevad end aga need noored, kel suhted isaga head ja kes ka elavad isaga koos.

Kui isa täidab oma psühholoogilist rolli, siis on tema tegevusel oluline mõju lapse arengule ja heaolule. Neid asjaolusid on Horn (1996) selgitanud järgnevalt:

Esiteks on erinevad uuringud näidanud seda, et kõige efektiivsem sotsialisatsioon toimub perekonnas siis, kui omavahel on efektiivselt ühendatud hoolitsus ja kontroll. Kui on tegemist peredega, kus on mõlemad vanemad ning emad kalduvad hoolitsema ja isad kontrollima, on lapse arengu seisukohalt tagatud eeldused tema optimaalseks arenemiseks. Kui aga on tegemist sellega, et ema kasvatab lapsi üksinda, siis sellega kaasneb hoolitsemine, aga samas ka vähene kontrollimine. Sellise kombinatsiooni korral esineb lastel aga sagedamini raskusi enesekontrolliga. Poistel võib see ilmneda agressiivsusena, tüdrukutel aga seksuaalsuhete sageduses.

Teiseks mõjutab laste arengut ka isade kasutatavad mängud. Nende mängude abil õpivad lapsed reguleerima oma emotsioone ja tundma teiste emotsioone, neil kujunevad välja paremad probleemilahendamise oskused ja sellest tulenevana on ka nende õppeedukus koolis parem.

Kolmandaks mängib isa olulist rolli lapse turvalise sooidentiteedi ja seksuaalsuse kujunemisel. Nii on üsna arusaadav, et isa õpetab pojale seda, kuidas olla mees. Tütar õpib sellisest suhtest käitumist mehega ja tulevikus hakkab otsima partnerlussuhtes samasugust meest. Kui selline mehelik suhe puudub, võidakse otsida seda kuskilt mujalt.

Psühholoogiline isadus on oluline nii mehele kui ka lapsele. Mehele annab aga lähedane ja sügav suhe lapsega sisukama elu. See annab mehele võimaluse vabaneda oma egoismist ja õppida kuulama teist inimest. Oma laste eest vastutavad isad rõhutavad, et isakogemus on muutnud nad inimesena terviklikemaks. Isa toel kasvav laps saab elus paremini hakkama, tal on positiivne pilt iseendast, ta on enesekindlam ja parema kohanemisvõimega.

Sageli ei teadvusta isad endale, kui suur vastutus neil oma lapse ees tegelikult on. On oluline rõhutada, et ainuüksi isa lihtsast olemasolust ei piisa – tema emotsionaalne eemalviibimine on peaaegu võrdne füüsilise puudumisega.

Seega ilmneb kõige tugevam isa mõju just seal, kus on tegemist psühholoogilise isadusega. See on eriti oluline just Eestis perekonnaga toimuvate küsimuste kontekstis. Kuna lahutusejärgsele olukorrale pole ühtegi normaalset lahendust, siis tuleb rõhutada, et mehe ja naise suhe võib küll lõppeda, kuid lapsevanema roll kestab kogu eluaja. Kui mees ja naine ka pärast kooselu lõppu isa ja emana üheskoos tegutsema ja vastutama jäävad, maandab see palju võimalikke pingeid ning ohte. Seega peab meeste teadvuses kinnistuma arusaam nende olulisusest lapse arengus. Isadust ei kindlustata enam mitte ainuüksi pere majandusliku heaolu tagamisega, vaid aktiivsel suhtlemisel oma lastega.

Eeltoodud kontekstis tahaksin rõhutada Pilistvere projekti olulisust. On ju projekt suunatud teatud määral täitma ja tähtsustama isa rolli ühiskonnas. Mehed peavad rohkem teadvustama oma isarolli, nii laste kui ka iseenda heaolu huvides. Vaja on aga otsida ka neid võimalusi, mida teha siis, kui psühholoogilise isa roll on vajaka. Oluline on tegevuse jätkamine uute algatuste näol.

KASUTATUD KIRJANDUS

ESA. 2002a. 2000. aasta rahva ja eluruumide loendus. Leibkond. Tallinn

ESA. 2002b. Rahvastik 2001. Tallinn.

Furstenberg, F. F. 1988. Good dads – bad dads: two faces of fatherhood. T: Cherlin, A. J. (toim). The changing American family and public policy. Washington, DC: Urban Institute Press, lk 193–218.

Horn, W. F. 1996. Mothers nurture, fathers lovingly control. Headway, kd 8 (9), lk 8. Academic Search Elite.

Lamb, M. E. 1981. The development of father-infant relationships. T: Lamb, M. E. (toim). The role of father in child development. New York: Wiley, lk 1–70.

Narusk, A. 1999. Argielu Eesti 1990ndatel. Elanikkonnaküsitlusel "Eesti 93" ja "Eesti 98" põhinev sotsioloogiline ülevaade. TPÜ Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut.

Uljas, J., Reispass, R., Rumberg, T., Gontšarova, D. 2003. Isa roll perekonnas. T: I. Kraav. Kodukasvatus ja ühiskond. Perekasvatuse Instituut, Tartu, lk 89–106.

Wagner, B. M. 1997. Family Risk Factors for Child and Adolescent Suicidal Behavior. T: Eisenberg, N., Sher, K. J., Shimamura, A. P. (toim). Psychological Bulletin, 121 (2), lk 246–298.