|
Sissejuhatus Esimese kogemuse õppimisest kui tegevusest saab laps üldreeglina lasteaias ja kooli esimestel aastatel. See seab õpetajale erilise vastutuse õppimismotivatsiooni väljakujundamise suhtes selles vanuses. Mitte otseste õppimissituatsioonide loomine kooli jaoks, vaid just ühiseid kujutlusi loov kogemus on see, mis lapsi õppimiseks ette valmistab (Hakkarainen 2002). Lapsi õpetatakse sarnaselt suurte kunstnikega – tehniline meisterlikkus arendatakse välja kujutluste kaudu. Ümbritsev tegelikkus tõlgitakse kujundite keelde, mis üldistab ühe konkreetse elujuhtumi või nähtuse kõigile mõistetavaks kujundiks. Sel moel õpetatakse väikestele lastele rebast kui kalavarast, mitte kui selgroogset imetajat, jänest kui haavikuemandat ja oravat kui käbikuningat. Luuakse ühiseid kujutlusi loovad kogemused, mis on lapse arengu seisukohalt ettevalmistus õppimiseks. Mäng on üks levinumaid võimalusi ühiste kujutluste loomiseks. Psühholoogid väidavad, et mitmekülgne mäng on ainus võimalus õpimotivatsiooni loomiseks (Davõdov 1996). Ka waldorfpedagoogikas rõhutatakse seost mänguoskuse ja hilisema õppimis- või tööoskuse vahel. Samasuguse tõsidusega, millega laps mängib, seob ta end hiljem oma tööga (Lukk 1992). Seetõttu ongi viimastel aastakümnetel tähelepanu suundunud taas mängude osatähtsuse suurenemisele õpetusprotsessis. Mängude kaudu arenevad lapse kõne ja loovus, rikastub sõnavara, läbi mängu õpib laps lahendama mitmesuguseid probleemide lahendamise strateegiaid. Üldlevinud on arvamus, et lapsed, kes mängivad omaette ja suhtlevad harva eakaaslastega, võivad edaspidi maha jääda nii sotsiaalses kui kognitiivses arengus (Saar 1997). Õpetajale on sageli probleemiks interpreteerida õppe- ja kasvatustöö kontekstis mängu, sobitada seda kaasaega, tundi, tegevusse; probleem on ka mängu varieerimine ja eesmärgistamine õppe- ja kasvatustegevuse kontekstis. Õpetajale on küsimuseks tunni ja tegevuse teema sidumine konkreetsete mängudega, mis tõepoolest on seotud õppimisprotsessiga ja pole lihtsalt tunniväline meelelahutus. Üks võimalusi selleks on oskus harjutusest välja kujundada mäng. Käesoleva õppematerjali uudsus seisnebki mängukesksuse rõhutamises õppe- ja kasvatustegevuses. Esmakordselt on esitatud harjutusi ja mänge sisaldav metoodiline materjal, kus on ühendatud kõne ja liikumine, harjutamine ja kunstiline elamus, töö ja mäng. Kõrvuti mängude ja harjutuste esitamisega on õpetajale kätte näidatud tee, kuidas üle minna harjutuselt mängule ja jõuda mängult ühiseid kujutlusi loova kunstilise tervikuni. Metoodilise materjali otsene sõnum on, et iga harjutus ja mäng võib ühtlasi olla kujundeid sisaldav kunstiline tervik. |
|
|