1.3 Rütmide tähtsusest lapse arengus

Kogu inimese elu on rütm ja kõigi eluprotsesside koosmõju tähendab rütmide harmooniat. Rütmidel on oluline osa kõigis elu- ja tunnetusprotsessides. Igasugust rütmivaheldust võib tõlgendada muundumisprotsessina. Õhk, mida me välja hingame, on erinev sellest, mida me sisse hingame. Samalaadseid muundumisi võib märgata ka lapse õppimisprotsessis. See, mida algul õpime, muundub oskuseks. Sellist meenutamise ja unustamise rütmi saavad õpetajad lapse õppimise toetamisel teadlikult kasutada (McAlice 1995).

Rütmitunde aluseks on motoorsus, s.o lihaste liigutustele tugineva korrapärase liikumise tunnetamine. Inimesele kõige lähemal olevad rütmid on pulss ja hingamine. Aga ka meie ärkvelolek ja magamine, pingeseisundid ja lõdvestushetked, kõndimine ja jooksmine, meie harjumused ning elu- ja tööstiil alluvad teatud rütmile. Samamoodi on rütmid ka meid ümbritsevas looduses: päev ja öö vahelduvad ning nädalapäevade, kuude ja aastaaegade kordumisel tekib oma rütm.

Rütm ja liikumine mõjutavad otseselt ka tunnetusliku valdkonna arengut. Liikumise olemus pöördub olulisel määral inimese sisemaailma poole. Selleks, et midagi tunnetada, ongi vaja rohkem sisemisele, mitte välisele olekule häälestatud taju. Selline seisund on väikestele lastele rohkem omane kui vanematele ja täiskasvanutele.

Väikelapse jaoks on muusika ja liikumine tegelikult üks ja seesama. Muusikaelamus tekitab lapses tahtmise liikuda. See sünnib täiesti iseenesest, sunduse ja täiskasvanute kaasabita. Hoolikalt tähele pannes võib näha, et laps teeb meelsamini ja kergemini neid liigutusi, milles on teatav rütm.

Liikumine, milles on tähelepanu pööratud rütmielementidele, mõjutab otseselt muusikaliste põhivõimete, eeskätt rütmitaju arengut. Rütmitunde arendamise puhul on liikumisel eriline tähtsus, sest rütmitaju ei kujuta endast kunagi ainult kuuldeprotsessi, vaid on alati kuulde-liikumisprotsess. Rütmi läbielamine on olemuselt aktiivne protsess, s.t pole võimalik rütmi ainult kuulda, vaid inimene peab rütmi ise kaasa tegema, sellele kaasa elama. Rütmiline külg organiseerib inimpsüühikat, tekitades soovi vahetult kaasa elada.

Kogu maailmas on tunnustust leidnud Dalcroze’i rütmika ja Orffi muusikaõpetuse süsteem, mille baaselementideks on rütm ja liikumine. Orffi muusikaõpetuse uue suuna põhimõtteks oli muusika, kõne ja liikumise ühtsus.

Orff ühendas muusikaõpetuses kõne, liikumise ja muusika, nimetades nende ühiseks tunnuseks rütmi kui vormivat jõudu. Orffi õpetuse aluseks on olustikulised mängud, riimid, rahvalaulud ja instrumendid.

Dalcroze arendas välja rütmilise liikumise süsteemi, mille eesmärgiks oli jõuda muusikalise rütmitunde valitsemiseni. Tema seisukoht oli, et keha peab õppima automaatselt mõttele ja tahtele reageerima. See süsteem on saanud tuntuks rütmika nime all ja kujutab endast muusikaliste rütmide õppimist, arendamist ja interpreteerimist oma keha kasutades. Tänapäeva laiem käsitlus rütmikast mõistab rütmikat kui kasvatust läbi rütmi. Rütmika õppimise eesmärk on liikumise ja muusika kaudu arendada inimisiksust tervikuna.