2.1 Õpikeskkond, tunni atmosfäär ja meeleolu

Õpikeskkonna tähtsaim komponent on tunni (tegevuse) õhkkond, töö meeleolu, milles järgnevaid harjutusi ja mänge sooritada. Loovat tunniatmosfääri iseloomustavad autori arvates mõningased olulised märksõnad nagu:

• Idee . See on loova atmosfääri ehitusmaterjal. Mõelda ja öelda võib mitmeti,  ka nii: ideed ei ole “ajuprodukt”, vaid ideed on iseseisvad elavad mõtted, mis huvituvad meie tähelepanust nende vastu. Kujutage ette – ideed nagu nähtamatud värvilised õhupallid ruumis! Mängi nendega! Ole nende suhtes vastuvõtlik, tee endasse ruumi, lase ideel endale läheneda ning tõlgi see siis oma mõtlemise abil harjutuseks, mänguks. Tee nähtamatust nähtav! Ideid ei saa varastada, ideid on lõpmatult, ideed “sünnivad” inimeste vahel.

• Soojus . Idee on nagu väike laps, mis vajab soojust. Vaimustus, õhin on see, mis ideed soojendab ja teda kasvatab. Kui ümberringi on kriitika, arvustamine, siis see hävitab ja peletab eemale kõik ideed.

• Protsess kui seisund. Aeg liigub edasi ja avastab enda jaoks ruumi. Igasugune protsess on aeg ruumis. Seda nii otseses kui kaudses tähenduses. Kaudselt võib seda kirjeldada ka nii, et me oleme “nagu siilid udus”, kes aimavad üha rohkem “valget hobust” aasal, kuskil.  Selle detaile. Otsimine, lähenemine, peatumine, puudutamine, tundmine, äratundmine, rõõm ja tänu on kokku “üks teelolek”. Õppimine kui protsess samamoodi. Õpetaja ei saa seda üksi teha, selleks on vaja ühist tervikutunnet ja kaasatulemist. Tahtmist läheneda „sellele valgele hobusele”. Kaasaegne kunst on üha rohkem seisund ja järjest vähem lugu, dramaturgia, süžee. Midagi ei pea “juhtuma”. Õppetund pole enam “kontsert”, stsenaarium, kus midagi püütakse meeleheitlikult sisse juhatada, arendada, lahendada, valmis teha, otsustada, hinnata, arvustada, kontrollida. Pigem “püütakse midagi lahti kerida” inimeste vahele, seda soojendada, kirjeldada, vaimustuda sellest, rõõmu tunda  ja siis see uuesti tagasi kokku kerida. Uues kuues, uues soojuses. Uues kvaliteedis. Võib öelda ka nii – õppimine on järjest vähem aeg ja järjest rohkem ruum. Õpetaja “viib lapsed siit ära ühte teise maailma, aeg peatub ja selles maailmas on hea olla”. Alles tunnikell äratab selle “vaikuse”.

Vabadus ja ruum. Teatud mõttes on igasugune hinnangu väljendamine loomingulise protsessi surmaks. Kui mul on millegi kohta hinnang, sulgen sellega tee järgmistele võimalustele. Kõik sellised väljendid, mida meile on koolis “pudrunuiaga” pähe tambitud – kas sulle meeldib see või too, mis on su lemmik see ja see, kumb sulle meeldib jne –, koolitavad tegelikult hinnangu väljendamist ja teiste võimaluste äravõtmist. Kui vaadelda praegusi, XXI sajandi noori, jälgida nende muusikat, riietumisstiili ja käitumist, võib öelda: nad tunduvad ükskõiksed, eraldunud; on tunne, et miski neid ei üllata, ei pane imestama. Nad on nagu muusika, mis ei ütle – kuula mind! Nad on nagu riietus, mis ei nõua – vaata mind! Nad ütlevad – kuula mind, kui tahad, vaata mind, kui tahad … Minus ei muutu midagi, kui sa mind kuulad, ega juhtu midagi ka siis, kui ei kuula. Vanem põlvkond võib arvata, et tänapäeva noored on nii tuimad, osavõtmatud, ükskõiksed − seega hukas. Teiselt poolt vaadates aga on neis noortes olemas just niisugune vaba ruum, mis annab võimaluse millegi ilmnemiseks, millegi mahtumiseks. Väljakujunenud oskus, stiil, maneer, kogemus on kirst, kuhu teeb endale pesa surm. Suur oskus on unustada, selja taha jätta, ära visata. Eesmärk pole olla väljakujunenud isiksus, vaid kõigele vastuvõtlik, kõige suhtes tundlik elav isiksus. Hingele annab mõõtmed vaba ruum hinges, selle liikuvus, paindlikkus, tegutsemine situatsioonist lähtuvalt.