|
1.1 Õpetamine ringis Jäädes tänapäeval hätta kasvatusküsimustes, tasub ajas tagasi vaadata ja küsida – kuidas need probleemid olid lahendatud vanasti. Folkloorivaramu, mis eesti kultuuritraditsioonis on rikkalik ja mitmekesine, toimis kunagi kasvatuse otsese mõjutajana. Laps kasvas juttude, laulude, ringmängude, tantsude, mängude kaudu. Koos täiskasvanutega tehti tööd, mängiti mänge, tantsiti ja lauldi, käidi kirikus, ning väike laps sai kõike kaasa teha parasjagu niipalju, kui tema areng selleks valmis oli. See võimaldas õppimist lapse arengule loomulikus tempos. Kaasaegses kultuurikeskkonnas tuleb lähtuda aga uuest paradigmast, mille järgi on olukord teine. Muretsemist väärivad laste eraldatus täiskasvanute töödest-tegemistest, kuivõrd kokkupuuted vanemate töö ja laste ajaveetmispaikade vahel peaaegu puuduvad, võõrdumine paljudest inimkonda läbi ta evolutsiooni saatnud tegevustest, eemaldumine asjade-nähtuste algupärast (kust asjad tulevad ja kuidas valmivad), laste algupäraste tegevuste vähenemine (selle asemel kasvab oskus masinatega ümber käia) ning mängimise ja mängude vaesumine. Paljud mängud on lastekultuurist kadunud, kuivõrd vaba ruumi ja aja vaba kasutamise ahenemine ei soosi varasema kultuuri säilimist (Kuurme 1999). Käesolev õppematerjal toetab rahvapärimusliku ainestiku kasutamist lapse arendamisel (arhaismid, regivärsiliste tekstide teemad) ja mängude tähtsuse suurendamist pedagoogilise protsessi kvaliteedi tõstmiseks. Uuringud näitavad survet, mida lastele avaldatakse. Taotletakse edukust, arvestamata lapse tegelikke eeldusi ja võimalusi. See toob kaasa lapse madala enesehinnangu ja vähese õpimotivatsiooni (Talts 1997, 1998, 2000; Tulva, Väljataga 1999). Mäng on ainus võimalus tõsta lapse õpimotivatsiooni (Davõdov 1996), kahjuks pööratakse nii lasteaias ja koolis kui ka kodus vähe tähelepanu laste mängimis- ja liikumisvajadusele. Töövihikud, arvutimängud ja televiisor “naelutavad” lapsi passiivsele jälgimisele, mille tulemusena on mängukultuur ja sellega koos suhtlemisoskus vaesunud. Töövihikute täitmine, äärmiselt mobiilsed arvutimängud ja agressiivsed telepildid kuhjuvad lapse peas ja vallanduvad hiljem “peatu liikumisena” – tormamise ja agressiivse rüselemisena. Õppimist ja mängu siduda oskavad vähesed õpetajad, pedagoogiline meisterlikkus ja professionaalsus avalduvadki aga just selles, et laps ei tajuks nende piire. Mida mängulisemaks suudab õpetaja muuta õppimist kui tööd, seda loomingulisem on tund. Üks võimalus harjutuste ja mängude läbiviimiseks on teha seda ringis. See pole lihtsalt omaette meetod, vaid vastab ka uue paradigma käsitlustele ajast, inimesest ja üksteisega kooselamisest. Ringis õppimine nõuab kõigilt ringisolijatelt üksteise suhtes suuremat tähelepanu, sest tegemist on suulise tööga, kõne ja liikumise ühildamisega, samuti nõuab ringis õpetamine õpetajalt suuremaid sotsiaalseid oskusi kui tavaline klassi ees õpetamine. Õpetaja ei saa ringis olla enam autoritaarne ja käskiv, vaid tulemuslikuks tööks ringis on tal vaja uusi omadusi: olla kunstiliselt ja sotsiaalselt tundlik, luua ja hoida pinget inimeste vahel, varieerida meetodeid harjutuselt mänguni, huumorilt tõsiduseni. Teiselt poolt tajub õpetaja, et ringis õpetamine annab suuremaid eeliseid keele ja kõne arenguks, eriti laste suulise väljendusoskuse ning sotsiaalsete oskuste väljaarendamiseks, julguse ja enesekindluse omandamiseks. Ringis õpetamine toob selgemalt välja ka sotsiaalselt tõrjutud lapsed, nende probleemid. Uuringute kohaselt on selliste lastel rohkem hirme, nende suhted eakaaslastega on halvemad ja õpetaja roll sellest tulenevalt ka muutub (Kraav 1999). Ringis õpetamine nõuab seega ka õpetajalt endalt uute meetodite valdamist, uute isiksuseomaduste väljaarenemist, suuremat loovust ja uutmoodi mõtlemist. Sageli on raske vastavusse viia väikeste laste suurt liikumisvajadust ja võimalusi, mida selleks loome. Õpetamine ringis annab õppetegevuste integratsiooni kõrval võimaluse ka vabamaks liikumiseks, mis on eriti tähtis lapse tervisele. |