1.4 Liikumine kui lapse esimene keel

Liikumine on lapse esimeseks keeleks, sest liigutuste kaudu suudab ta end väljendada ammu enne verbaalsete väljendusoskuste omandamist. Liikumise abil avastab laps maailma, hakkab tunnetama oma asukohta ruumis, saab teadlikuks omaenese keha “geograafiast” ning õpib kooskõlastama silma ja keha tegutsemist. Keha on lapsele ka esimene eneseväljendusvahend: asend ja žestid räägivad lapse eest ammu enne ladusa kõne väljakujunemist. Oma esimestele liigutustele lisaks püüavad lapsed kohe ka häält tekitada. Sellega ei taha nad mitte ainult ümbritsevatelt tähelepanu endale tõmmata, vaid nad harjutavad samal ajal mängeldes oma häält ja ihuliikmete tööd. Kõne ja liikumise seos on märgatav ka sellest, et lapse kõndimaõppimisega algab ta kõne hoogne areng (Haselbach 1971, Goebel  1998).

Meie igapäevane kõne on emotsionaalne ja varjunditerohke. Me kõrgendame ja madaldame häält, räägime vaikselt ja valjusti, aeglaselt või kiiremini. Samad vahendid on kasutusel ka muusikas. Meetrum kui värsimõõt on olemas ka kõnekeeles. Liites kõnele rütmi plaksutades, saab seda hiljem väljendada kas ainult plaksudega või rütmipillil mängides. Kui lasteriim on rääkides omandatud, siis võib selle rütmi imiteerimiseks kasutada nn kehapilli – plaksud, sõrmenipsud, põlvepatsud jms (Pullerits 2000).

Liikumist võime vaadelda ka kui üht paljudest kirjaoskustest. Kompimismeel ja liikumiserksus, nii kogu keha kui ka sõrmede täpsed liigutused on mõnele lapsele olulisimad eneseväljenduse ja õppimise vahendid. Kui midagi saab teha kätega, veel parem kogu kehaga, siis saab see ka selgeks. Peenmotoorika ja käe-silma koordinatsioonita ei saa kujuneda kirjutamisoskus. Sujuv ja väljendusrikas kõne areneb sageli näitlemise ning rollimängude kehakeele taustal (Toom 2001).