1.2 Kunsti kasvatavast mõjust varases lapseeas

Sise- ja välismaailmast rääkis juba Sokrates. Õpetaja peab harjuma mõttega, et tänapäeva laps elab kahes teineteisest täiesti erinevas maailmas. Üks on see, mis oma nõudmistega tuleb väljastpoolt, ning teine on lapse sees, mis kohaneb, otsib kompromisse kõige välisega. Seda väidet võib edasi arendada ka nii: maailm, mis me kasvatajate-õpetajatena väljastpoolt lapsele pakume, on lapse tulevase väljakujuneva sisemaailma  vundamendiks. See seab otseseid erinõudmisi tegemistele, mida me lapse suhtes kavandame. Kunst, kunstilisus ja kujundlikkus on otsesed “tööriistad” tema tulevase sisemaailma vundamendi “välja voolimiseks” ja  loomiseks.

Käesolevas õppematerjalis on esitatud võimalusi ka kunstiliseks tööks lastega ja see on eesmärgistatud silmas pidades järgnevat: õpetamine ja kasvatamine on samas ka tervendav protsess, milles on suur osa liikumispõhistel meetoditel. Kunstilisusel, kujundlikkusel ja piltlikkusel on väikelapse arengus suur tähtsus. Mängulisus ja traditsioonilisus (folkloor) käsikäes innovaatilisusega ning rütmilisus toetavad last arenguprotsessis.

Eesti kultuuritraditsioonis rikkalik ja mitmekesine folkloorivaramu toimis kunagi kasvatuse otsese mõjutajana. Laps kasvas juttude, laulude, ringmängude, tantsude ja mängude kaudu. Regilauludest andsid töölaulud tööle kindla rütmi, kiigelaulud kiigele õige hoo ja hällilaulud uinutasid lapse magama hälliliigutamise rütmis. Traditsiooniline kultuur pakkus veel lähiminevikus hulgaliselt ringmänge, rahvatantse, jõu- ja osavusmänge, laste liisusalme ja liikumismänge, mis andsid palju võimalusi liikumiseks. Need olid osa traditsioonilisest kultuurist, mida harrastati aktiivselt veel sajand tagasi külapidudel, kiigeplatsidel jm erinevate rahvakalendri tähtpäevade puhul. Lapsed said maast madalast koos täiskasvanutega osa võtta nii igapäevastest töödest ja tegemistest kui ka tantsudest ja mängudest. Seega toimus õppimine otsekui märkamatult; lapsed õppisid käsitööd, meisterdamist, muusikat, liikumist ja kompositsiooni, tegemata ühtegi koolitundi tänapäevases mõttes, ilma kvalifitseeritud õpetajate toetuseta, saades aga samas ometi “hea hariduse” ja ettevalmistuse eluks. Arengukeskkond lapse mõjutajana (Talts 1991) toimis iseeneslikult, ilma et kodud oleksid oodanud abi koolilt või kirikult. Selline “isekasvamine” täiskasvanute maailma matkides lähtus lapse iseregulatiivsest arengust ehk kasvamisest. Lapse loomulikuks arengukeskkonnaks olid kodu ja kodupaik, arengukeskkonna juurde kuulusid inimeste paikne eluviis, autoriteedid ja eeskujud perekonnas, esivanemate vaimsus, mis kumas läbi rahvajuttude, poolunelev teadvuseseisund (nt usk haldjatesse, murueide tütardesse) ja selle põimumine reaalse tegelikkusega, elamine samas rütmis looduse pulsiga. Oma loomingulise iseloomu ja emotsionaalsuse tõttu olid laulud-mängud laste kasvatamise ja arendamise põhilised vahendid (Tilk 1990). Jutustades, lauldes ja mängides õpiti tegema vahet heal ja kurjal − muistsete maailmaseletusmüütide, laulude ja nendega seonduvate toimingute ning rituaalide eesmärk oli kosmilise harmoonia jäljendamine maa peal, mis lõi lõppkokkuvõttes traditsiooniliste kultuuride eetilise põhialuse (Rüütel 1991). Laps oli laulu kuulates aktiivne, seda nõudis regilaulu vorm, kus eeslaulja alustas ja kuulajad teda korrates toetasid. Polnud vaja kedagi tähelepanelikkusele (või õppimisele) sundida, regilaulu monotoonne rütm ja lihtne meloodia läbi pideva korduse (regilaul oli ju enamasti väga pikk) mõjusid tundeelule kaasahaaravalt ja samal ajal omandati regilaulu sisu kaudu tõekspidamisi, hoiakuid, väärtusi (Vikat 1999, Järva 1999).

Arendavad olid ka tantsud ja laulumängud. Rahvatantsude struktuur sisaldas teatud kompositsioonireegleid, tantsujooniseid, mängulisi elemente, mis nõudsid enese liikumise kohandamist etteantud rütmi ja teiste liikumisega, sotsiaalset teineteisega arvestamist, mis kõik kokku talletusid lapse teadvuses teatud mudelina. Selle pidev kordamine võimalikes erinevais variantides (tantse ja laulumänge oli ju palju) lõi tingimused väga mitmekülgseks liikumiskasvatuseks.

A. Liimets jõuab uurimuses rahvamuusikast ja isiksuse terviklikkusest järeldusele, et rahvamuusikale toetumine muusikaõpetuses on põhjendatud nii kultuurilooliselt kui arengupsühholoogiliselt. Rahvamuusika intonatsioonid on süvastruktuuridena inimeses sündimisest saadik olemas. Keskkond moodustab pindstruktuuri – see peab süvastruktuuri toetama. Süvastruktuur täitub alles siis, kui pindmine seda toidab. Nii tekib inimese terviklikkus. Kõige soodsam areng toimub oma kultuuripinnases (Liimets 1999).

I. Rüütli järgi sobivad folkloorsed lastelaulud ja -mängud ka tänapäeval kasutamiseks neis sisalduva sünkretismi tõttu. See tuli kunstiliikide teatud algsest diferentseerimatusest: ühes fenomenis, nt rahvalaulus on koos poeesia, muusika, tants, liikumine ja draamaelemendid (Rüütel 1999). Ka käesolevas harjutuste kogumikus sisalduvad harjutused lähtuvad sünkretismist: koos on poeesia, kõne, liikumine / tants ja rütmilisus (muusika). Seejuures on palju kasutatud regivärsilist riimi (või sarnaseid neljajalgse trohheuse värsimõõdus lasteriime), sest see vastab kõige enam lapse loomusele.

tagasi...