2.3 Häälestavad harjutused

Ülekantult võib muusikalist dramaturgiat ja kompositsiooni üle kanda õppetunni ülesehitusele või dramaturgiale. Nagu muusikalisel teosel on oma kindel vorm (näiteks sonaat), nii võib rääkida ka õppetunni “vormist”.

Tunni õige sissejuhatus määrab laadi, milles õppetöö toimuma hakkab. Muusikas on palju erinevaid laade – duur, moll, früügia, miksolüüdia, dooria jne. On olemas ka laaditu muusika, kõige lihtsam on seda pentatoonilise muusika puhul tajuda. Õpetaja juhatab häälestavate harjutuste puhul sisse tunni ja määrab laadi kõrval ära ka tempod, rütmi ja dünaamika. Kui valjult õpetaja räägib, kuidas õpetaja tempot aeglustab ja sellega lapsed maha rahustab, kuidas õpetaja “iga noodi lõpuni välja laulab”, määrab ära kogu tunni õnnestumise (muusikalise komponeerituse).

Rääkides loomingulisest tunnist, protsessist, mis sünnib kohapeal läbi improvisatsiooni, võib muusikaga teisigi parelleele tuua:

• Iga harjutus on nagu “füüsika”, mis tuleb “muusikaks muuta” läbi inimliku soojuse, hingelise osavõtu ja pühendumusega. Mitte “kuidagimoodi ära teha”.

• Muusika ei too esile lärmi, vaid vaikust. Suurim muusika on vaikus. Ka õpetaja peab suutma tunnis esile tuua vaikust. Sellesse vaikusesse ei tohi “aga kukkuda”, vaid vaikust peab “kandma”. Vaikuse taga ei tohi olla tühjust, vaid vaikus on võte “kõige suurema muusika” väljendamiseks.

• Igasse harjutusse tuleb suhtuda kui laulu. Ta on tervik, ta tuleb korralikult “lõpuni laulda” ja ta allub kindlale “korrale” – rütmile, tempole, laadile jne. Õpetaja on “nagu dirigent”, kes seda välja kannab, määrab, juhib, ja lapsed on nagu “koor”, kes selle esile toovad. Laul ei tohi laguneda, nii võib rääkida ka harjutuse välja pidamisest, ilmsiks saamisest.

Häälestavaks harjutuseks võib olla mis harjutus iganes. Tähtis on, et õpetaja ise selle abil häälestub ja lapsed “sisse juhatab” või “häälde paneb” nagu orkestri. Ja tähtis on ka teatud süsteemsus ja sarnasus, milliste harjutustega õpetaja laste hääled “lahti laulab” – et see kogu aeg ei muutuks.

Mõned häälestavad harjutused:

HARJUTUS 1 – PUUD TUULE KÄES

EESMÄRK: aitab tervikut tajuda, rühma tunnetada.

ALGASEND: suvaline paiknemine ruumis.

ÕPETAJA: Tõuseme püsti, moodustame ringi. Vaata, et kõigi vahel oleksid ühesuurused vahed, teeme ümmarguse ringi. Liigume väikeste kukesammudega ringi sisse, kuni tunned kõrvalseisja õlga. Jää siis seisma, kui mõlemalt poolt tunned naabrit. Nüüd oleme puud. Sirged puutüved ja tuul puhub tagant (kõik kalduvad varvaste poole), nüüd puhub tuul ringi seest (kõik kalduvad kandade poole), nüüd puhub tuul paremalt (kalduvad vasakule), nüüd vasakult (paremale.)  Liigume väikeste sammudega suureks ringiks tagasi.

VARIANDID:

• Ka suures ringis võib korrata “puuharjutust” ja kalduda ette-taha, küljele.

• Võib olla ka äraspidine ring ja teha harjutust nii, et seistakse selg keskme suunas.

• Harjutust võib teha ka silmad kinni.

HARJUTUS 2 – PALLI TEEKOND

EESMÄRK: muudab üksteise suhtes tähelepanelikuks, on kiire reaktsiooni harjutus, üksteisest lugupidamise ja hoolimise harjutus.

ALGASEND: seistakse ringis.

ÕPETAJA: Kui saad palli, viska see ringis kellelegi, jäta meelde, kes sulle viskas ja kellele sina viskasid. Igaüks saab visata ja püüda üks kord. Kui oled seda juba teinud, siis anna sellest nii märku, et hoiad kaks kätt üleval. Õpetaja alustab ja viimane viskab õpetajale.

TEGEVUS: pall liigub ringis inimeselt inimesele, kuniks ring on täis.

ÕPETAJA: Lase nüüd käed alla ja kordame seda. Viska sellelesamale, kellele enne viskasid.

TEGEVUS: kordub.

VARIANDID:

• Palli asemel on viskekott (see ei veere ruumis ja on ka lihtsam püüda).

Ühe palli või viskekoti asemel on 2−3 palli või viskekotti. ÕPETAJA: Ole tähelepanelik, kui viskad, et ta ikka oleks valmis püüdma. Vaata kogu aeg selle suunas, kes sulle viskama hakkab, siis oled valmis püüdma.

tagasi...