|
Eesti mehe reproduktiivne tervis Margus Punab rmt: Kollane maja (MR Piller, 2003) Kairos 1994. aastal toimunud ÜRO rahvastiku- ja arengukonverentsi tegevusprogrammi punktis 7.2. defineeritakse reproduktiivtervist - ehk suutlikkust saada järeltulijaid - kui täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundit valdkonnas, mis puudutab reproduktiivsüsteemi ning selle talitlusi ja toimimist. Seega ei ole reproduktiivtervise kriteerium mitte üksnes haiguse puudumine või lihtsalt terveolek, olgu see tervis kuitahes nõrk, vaid veel mitmed asjaolud: kas ja kui hästi on inimene võimeline elama rahuldust pakkuvat ja turvalist seksuaalelu; milline on inimese suutlikkus saada lapsi; kui vaba on inimene otsustama, kas, millal ja kui sageli lapsi saada. Eestis on loomulik iive ehk rahva taastootmise võime viimaste aastakümnete jooksul pidevalt kahanenud, muutudes 1990. aastate esimesel poolel negatiivseks. Sellest ajast peale püsib iive jätkuvalt tunduvalt alla taastootmiseks vajaliku määra. Elussünnid Surmad Loomulik iive Eesti demograafiliste protsesside teine murefaktor on see, et meeste keskmine eluiga on stabiilselt vähemalt kümme aastat lühem kui naistel. Mehed Naised Meeste viljakuse näitajad Pärast teist maailmasõda on meeste viljakus Euroopas aasta-aastalt drastiliselt langenud, viiekümne aastaga peaaegu poole võrra. Spermatosoidide arv ühel seemnepurskel, mis on viljakuse peamine näitaja, kahaneb Euroopa meestel iga aastaga peaaegu miljoni võrra ühe milliliitri kohta. Väheneb ka sperma hulk. 1940 1990 Nagu ilmneb järgmisest tabelist, mille aluseks on minu 2002. aasta uuring, on spermatosoidide hulk edaspidi veelgi kahanenud, langedes alla kriitilise piiri. Eesti mees asub aga praegu umbes Euroopa 1990. aasta joonel, olles keskmisest 21. sajandi alguse eurooplasest viljakam, tema spermatosoidide langus on kümme aastat "maas". Katsegrupiks olid kaitseväe ajateenijad. Spermatosoidide arv spermas (mill/ml) Normaalsete spermatosoidide % Eesti noortel meestel paistab olevat esialgu veel suhteliselt hea viljakus, kuid uuring tõi juba välja ka olulisi vajakuid, mis peaksid mõjuma alarmeerivalt. Viisteist protsenti poistest jõuab meheikka õigel ajal ravimata sugutrakti haigustega. Iga kahekümnes reproduktiivikka jõudnud mees on viljatu. Tänapäeva Eestis on tõsine probleem arstide nõrk ettevalmistus meeste viljakuse alal, nende suutmatus tegelda meeste seksuaalhäiretega. Teadupärast on Eestis hetkel ainult kaks väljaõppinud androloogi-meestearsti. Androloogiline teenus on halvasti kättesaadav, eriti kui seda võrrelda näiteks naiste günekoloogiakabinettide võrgustikuga üle riigi, ning noorukite androloogia puudub täiesti. Ideaalis peaks meeste reproduktiivmeditsiin kujunema püramiidiks, mille tipu moodustavad meestearstid ning nendele lisaks tegelevad selle alaga ka perearstid ja uroloogid. Kuid seda on mõttetu loota, kuni meie riigi üldine suhtumine mehesse kui mehesse on allpool arvestust. Meestel on seksuaalhäirete ravimeid raske kätte saada, õigemini, riik ei kompenseeri sentigi nende hinnast. Laboratoorsed ravimeetodid on tasulised. Viljatuse ravis valitseb hoiak vaadelda meest üksnes kui suguraku doonorit naise jaoks. Temalt tuleb mistahes meetodiga kätte saada elus spermatosoid, selle asemel, et ravida tema kehalisi haigusi, mille tagajärjeks need viljatuse ilmingud on. Viimane tendents on Eestis õnneks siiski kahanemas. Seksuaalelu turvalisusest Kõige objektiivsemalt iseloomustavad seda, kui turvaline on suguelu, kontratseptiivsete kaitsevahendite kasutamine ja abortide hulk. Kontratseptsiooni kasutatakse Eestis järgnevalt. Meetod Vanus 18-34a 35-54a Viimastel aastakümnetel on teadlikkus seksuaalelu riskidest järjest kasvanud, kuid arenenud riikidega võrreldes on see siiski küllaltki madal. Üks kõige paremini teadlikkust iseloomustavaid näitajaid on kontratseptsioonivahendite kasutamine esimese seksuaalkontakti ajal: Meetod Vanus 18-34a 35-54a Tabelist ilmneb, et tänastest keskealistest kasutas esimesel suguühtel kontratseptiivset vahendit (kondoomi) vaid iga kahekümnes. Praegu teeb seda iga neljas, ent ikkagi ei kasuta enamik paaridest mitte ühtki soovimatu raseduse ja suguhaiguste vältimise meetodit. Siin ei ole ka midagi imestada, sest viljakuse reguleerimise meetoditest soosib riik kõige enam aborte, rahastades neid suurimas mahus. Abortide hinnast maksab haigekassa kinni seitsekümmend protsenti, antibeebipillidest poole, ent spiraalide ja preservatiivide maksumusest ei hüvita riik sentigi. Sellele vaatamata on arstide pingutused inimestele seksuaalhariduse andmisel hakanud aja jooksul järjest enam vilja kandma. Abortide sagedus tuhande viljakas eas (vanus 15-49 aastat) naise kohta on viimase kümne aastaga kahanenud poole võrra. 1992 69,1 Statistika tõendab sedagi, et kaks kolmandikku vabatahtlikest abortidest on kordusabordid. Seega sooritavad neid peamiselt ühed ja samad naised, kes ei ole kursis seksuaalelu turvalisuse võimalustega või ei hooli neist. Kokkuvõttes saab teha järelduse, et seksuaalelu alustatakse ebaturvaliselt, kaks viiendikku paaridest ei kasuta usaldusväärset kontratseptsioonimeetodit, suguhaigusi põeb ja aborte teeb üks kindel elanikkonna subgrupp ning riik soosib oma majanduslike hoobadega mitteturvalist seksi. Mees ja naine Meestesse ja naistesse ei suhtuta meie ühiskonnas pahatihti ühesuguse mõõdupuu järgi. Näiteks räägitakse palju meeste vägivallast naiste vastu: vägistamine, seksuaalne ärakasutamine ja muud säärased probleemid asuvad pideva tähelepanu all. Kuid see, et naised on meeste suhtes täpselt niisama vägivaldsed, jäetakse enamasti märkamata. Arvatavasti on põhjus selles, et naiste seksuaalne vägivald meeste suhtes on märgatavalt varjatum ja rafineeritum, enamikel juhtudel ei ole tegemist mitte ihulise, vaid psüühilise vägivallaga. Veel komplitseeritumaks muutub olukord, kui esitada küsimus, missugune on meeste ja naiste osalus reproduktiivsetes valikutes? Positsioon on soolises plaanis ilmselgelt ebavõrdne. Õigus ja võimalus valida aeg lapse soetamiseks on üldjuhul mehel ja naisel ühine. Kuid samal ajal õigus katkestada rasedus ja seega otsustada laps hävitada - see õigus on ainult naisel! Meeste kõrvalejätmist võetakse suuresti loomuliku asjana. Nii näiteks on Eesti Pereplaneerimise Liidu üks neljast põhieesmärgist noorukite nõustamine ja harimine reproduktiiv- ja seksuaaltervise alal. Noorukite, mitte neiude. Ent kui 2001. aastal tehti EPPLi kabinettidesse kokku 3883 visiiti, siis moodustasid poisid ja mehed klientidest vaid 225 ehk 5,8%. Vahest kõige selgemini iseloomustab riigi naist-eelistavat käitumist seksuaaltervise valdkonnas see, millisel määral kompenseeritakse mingeid sugueluga seotud protseduure haigekassa kaudu. Kui abortide ulatuslikust finantseerimisest oli juba juttu ja neljakümne protsendi ulatuses makstakse kinni suguhaiguste ravi - põhimõttel, nakatuge aga terviseks, küll riik teie mured enda kanda võtab! -, siis viljatuse ravi hüvitamise määr kõigub kahekümne ja neljakümne protsendi vahel ning spetsiiifiliselt mehe jaoks olulist valdkonda, erektsioonihäirete ravi ei kompenseeri riik sentigi. |