Eesti mees on nõrgemaks sugupooleks

Anne Grünberg

Vaba Euroopa, 14. jaanuar 2002

Eesti mees elab 10 kuni 12 aastat vähem kui eesti naine ja eriti julmalt paistab see silma Põhjamaade kõrge eluea taustal; sama olukord on ka teiste Nõukogude Liidu all elanud rahvaste seas.Sotsioloogi ja psühholoogi Jüri Uljase sõnul muutub ülemineku ajajärgul ühiskonna suhtumine mehe rolli palju nõudlikumaks, elu ise aga mehe jaoks palju pingelisemaks.

Eriti rängalt tabas uude ühiskonda minek keskeas ja vanemaealisi mehi, kellel on juba raske muuta harjumusi ja omandada uusi oskusi. Meie ühiskonna hoiakud on sellised, et meestel pole oma probleemidega kellegi poole pöörduda ja see võimendab muresid. Eestis on ainult kaks meestearsti ja mitte ühtegi meestele mõeldud nõuandlat.Kõige enam kajastub ühiskonna ebastabiilsus peresuhetes. Naine võib lahutuse korral kättemaksuks mehe lastest lahutada, põhjendades seda mehe vähese raha andmisega. Mees kaotab ka kodu, tema elust kaob turvatunne.

On teada, et depressioonis haarab mees kergemini alkoholi ja mõnuainete järele. Psühholoogi Jüri Uljase sõnul on depressiooni senini diagnoositud naiste järgi, alles viimasel aastakümnel on selgunud, et naise ja mehe depressioonid on erinevad.Eesti ühiskonnas kasvavad poisid liiga naistekeskses maailmas, kus pole mees-eeskujusid. Koolis on poiste mahajäämus suurem kui tüdrukute seas, sest ka koolisüsteem ei arvesta poiste kasvuprobleeme. Alustada tuleks juba lapsepuhkusest, mida võiks enam anda ka meestele, sest lapsega tegelemine liidabki last mõlema vanemaga.Inimeste mõttelaadis peaksid toimuma muudatused, leiab Jüri Uljas. Muutuma peaksid arusaamad soorollidest. Ühiskonna hoiakud peaksid olema tolerantsemad. Võrdõiguslikkus ei tähenda, et üks sugupool kaotab ja teine võidab, vaid mõlemad peaksid uuest olukorrast võitma.