|
Neile, kel kodus teismelisi fossiil Sel suvel tahtis mu poeg vanaema suvilas lõpupidu pidada. Minul lubati valve-täiskasvanuna kaasa tulla. Siinkohal tahaksingi jagada oma elamusi. Idee algatajaiks ja organiseerijaiks oli poiste sõpruskond. Ettevalmistuste staap paiknes meie koduse katuse all. Pidu planeeriti kahe öö peale: laupäevaõhtune kohalesõit ja kohanemine, pühapäev rannas ja õhtul vinge pidu, järgmisel hommikul ärasõit. Ülesanded jagati sõpruskonna vahel, ajakava ja igaühe kohustused said paberi pääle trükitud. Põhjalikult arutati läbi toidukogused, tehti kalkulatsioon ja trükiti kutsed. Ettevalmistusmeeskond kogunes suvilasse juba laupäeva lõunaks. Veranda tassiti mööblist tühjaks, et oleks ruumi tantsida, muusikakeskus paigutati sahvrisse, juhtmed veeti läbi köögi “tantsusaali” kõlariteni. DJ jaoks veeti sahvrisse ka vanaema kiiktool. Piiga, kes köögitoimkonda oli planeeritud, istus künkaveerel ja luges süvenenult juturaamatut, pikad koivad päikese poole. Võisin toimkonna enda peale. Õhtul sõitis pereisa Nipi autoga bussi vastu, suur taksosilt “IXc” esiaknal . Korduvalt. Naases – kümme nägu autos – kah korduvalt. Telgid löödi püsti, šampus korgiti lahti, musa mürtsus, vorstid särisesid... Köögitoimkonna piiga rippus klassi don Juani kaelas... Ajakava oli linna ununud, seepärast lasti asjadel omapäi areneda. Suitsetamine oli lubatud, aga konid tuli kokku korjata, ringiuitamine oli lubatud, aga mitte vanaema peenardes ega naabri maadel. Õlu ja vein olid lubatud, kangemad joogid mitte. Siiski selgus peagi, et tulijail oli ka viin kaasas, seda loodeti salamahti mahlaga tempida. Korraldaja-poisid, va kavalpead, kallasid viina nurga taga tühja veinipudelisse ümber ja panid viinapudelisse selge puurkaevuvee. Kamp tempis kokteile muudkui kangemaks ja kiitis hüva märjukest, korraldaja-poisid vahetasid muiet peites pilke. Pidu kestis hommikuni. Romantikud käisid rannas päikesetõusu imetlemas, mõni “piiriületaja” käis põõsas... teadagi mida tegemas. Unetund kestis lõunani. Siis käisid julgemad “turvameeste” valvsa pilgu all ujumas. Paar tükki kõige riietega. Ja siis hakkas sadama. Ladinal. Lõputult. Tegin tule pliidi alla ja kuivatasin köögis piduliste märgi riideid. Ajasime vihma eest varjule tulnud neiukestega juttu. Neil oli tore, ainult SÄÄSED!! Imestasin pisut ja avaldasin arvamust, et minu pedagoogiveri sääskedele vist lihtsalt ei maitse. Seepeale tekkis kööki suur ja sügav vaikus. Nagu oleksid kurikaelad oma peolt maskeeritud võmmi avastanud. Kuid see oli vaid esialgne ehmatus. Õhtu jooksul tuli mul pliidi ees istudes ja teed keetes nii mõnigi usalduslik pihtimus ära kuulata. Üks armudraama toimus ka, nagu ikka korralikul lõpupeol: köögitoimkonna-piiga oli vastu esimest ööd ära sõitnud ja don Juan võttis igasuguste süümepiinadeta järgmise tüdruku ette. Leidus aga üks kõrvalejäetud sala-armunu, kes sügavasse depressiooni langes ja mu märja õla veel märjemaks nuttis, kui ma teda tihedas vihmasajus külaservast tagasi toomas käisin. Öö hakul selgus, et telgid on läbi vettinud. Otsisin kokku madratseid ja tekke küljeallapanekuks, magamiskotid olid õnneks peaaegu kõigil kaasas. Peale südaööd muutus suvila kalakonserviks: kolmkümmend noort inimest magasid külg küle kõrval põrandal reas. Järgmisel hommikul vedas kohusetundlik pereisa Nipi nad jälle kümnekaupa bussi peale. Korraldustoimkond jäi koristama. Kui vanaema õhtul suvilasse saabus, avastas ta toimkonna sügavas unes... Kahjukannatanuid ei olnud rohkem kui paar porgandipeenart (pimedas on ju kõik kohad peenraid täis), diivanikate, kus leidus ohtralt ühe rõõmsa piiga poriseid jalajälgi ja terrassi esine muru – see oli muutunud olematuks. Minul oli kahju, et klassijuhataja ei tulnud, kuigi ka tema kutse sai. Tema ohkiv jutt raskest klassist ei leidnud minu silmis üldse kinnitust: normaalne kamp rõõmsaid, lahedaid, aktiivseid noori inimesi. Me kõik oleme ju kord teismelised olnud. Või mõni ei ole? |