Mees kui majakas

Kai Siidirätsep

Tervis Pluss, september 2004

Kitarrikeeltelt vallanduvad helid ja Tõnu Talimaa (37) alustab oma talu suures toas loitspalvet: 'Päike, ole mulle veli, taevas, tule mulle toaks.'

Neli tütart on kui linnupojad diivanil reas ja piidlevad ärevalt silmanurgast, kas isa laul külalisele ikka meeldib. Siis vupsavad käpikud kätte ja varbad saapa sisse ning kogu see pere vuhiseb õue. Isa teeb lõkke üles. Ümberringi kiiguvad tuules härmas kased, pisut eemal mühavad kohevad kuused. Taamal seavad end ritta tuisupilved, kuid siin rändavad veel päikesekiired jääkristallides katusele, talvepuhkusel kiigele, põue salli sisse.

Tõnu käsi viipab tuulises laotuses: seal on minu mets ja seal minu maa, metsatuka taga vanemate talu. Tõsise maamehe jutt. Põld oli varem ka üles haritud ja piimakari oli ka. Nelja aasta eest jõudis tundis Tõnu pärast pikki otsingud ära oma eluülesande ja nüüd vurabki ta hoopis linna, et viia läbi enesearendamise ja eneseabi seminare "Mängud maailmades".

Oskus kuulatada

Teadjamehe seminaride tsükkel kestab kolm aastat ning see sisaldab seitset nädalast väljasõiduseminari kolme- kuni neljakuuliste vaheaegadega, kaht kahenädalast amanistlikku telklaagrit looduses ja regulaarseid praktilisi lühikohtumisi. Lisaks toimuvad rännakreisid oma ja võõraste kultuuritraditsioonide tundmaõppimiseks ja lühemad seminarid kõige erinevamatel teemadel. Kust kõik see tarkus küll pärit on?

Justkui kuulatades hakkab Tõnu rääkima. Ta väidab, et ei kanna teadmisi endaga kaasas. Kui on küsimus, siis tuleb ka vastus. "Maailm on minu jaoks elusolend, kellega saab suhelda, nagu meie praegu suhtleme. On võimalik olla maailma jaoks kanal, temalt küsida. Maailm inimkeeles vastata ei saa, kuid ta teeb seda läbi meie," selgitab Tõnu. "Ta räägib nende mõttevormide, tunnete ja kehareaktsioonide kaudu, mida minu mõistus, tundemaailm ja keha suudavad mõista, tunda ja väljendada. Kui sa küsid, tekib minus vastusena mingi mõttevorm. Mul on vaja vaid sellest kinni võtta, seda kogeda ja kirjeldada, anda ideele sõnaline vorm." Tõnu tunnistab, et õpib ise samal ajal sellest, mida räägib. Sageli on nii, et ta pajatab asju, mida ta ka ise varem ei teadnud.

Kõhklused ja kahtlused

Varem sammus Tõnu siiski kindlalt põllumeestest esivanemate rada. Ta teadis juba kaheksandas klassis, et läheb EPAsse õppima ja tuleb siis kodukolhoosi agronoomiks. Riigikorra muutus tegi aga koos ülikooli lõpuga võimalikuks juba oma talu pidamise. Ometigi tuksus Tõnu südames kõik need aastad ka teine huvi. Poisikesepõlvest peale köitsid teda teemad, mis käsitlesid universumi teket ja arengut, astronoomiat, relatiivsusteooriat, kõikvõimalikke paranähtusi. Ta õppis käsitsema pendlit. Vaatas sellega, milline vasikas tuleb, milline on poegimata mullikate piimapotentsiaal. Tõnu otsis vastuseid ka teaduslikest raamatutest, Piiblist, "Bhagavad-gitast" ja budistlikest tekstidest.

Paraku püsis hinges ikka rahulolematus, mis sundis pidevalt edasi otsima. Sammuke äratundmise poole tuli, kui ta tutvus tolteekide, maiade ja inkade maailmamõistmise ja amanismiga. Tõnu tundis, et need on talle sisemiselt palju lähedasemad kui kõik varasem kokku.

Oma rada võttis selgemaid piire Castaneda raamatuid lugedes. Analüüsides Castaneda eeskujul oma senist elu, märkas Tõnu, et tegelikult oli selle läbiv joon olnud oma teadmiste ja kogemuste edasiandmine. Nii oli see kooli, ülikooli, sõjaväe ajal ja ka talu pidades. "Mõistsin, et minu elu üks põhiülesandeid ongi oma oskuste ja kogemuste teistega jagamine," räägib Tõnu.

Mängeldes rännakule

Vaatamata õhtusele ajale põlevad Kalamaja põhikooli kaminasaalis tuled. Toolid on tõstetud suurde ringi. Tõnu seminarile on kogunenud mehi ja naisi, nooremaid ja vanemaid. Tõnu istub sõõris teiste seas ja räägib põnevatel ja elulähedastel teemadel. Täna näiteks armastusest, hirmust, üksildusest. Emotsioonide tekkemehhanismidest ja rollist inimese elus. Nende seostest keha ja mõtetega. Ka andestamisest kui elujõuetust põhjustavate emotsioonide muundajast. Ühed kuulajad teevad püüdlikult ülestähendusi, teised mõtlevad lihtsalt kaasa.

Tõnu ei lase rahval kaua istuda. On aeg teooriat praktikas kogeda. Ülesanne on pealtnäha lihtne: tuleb kõndida ja püüda oma kõnnakuga, kogu kehaga süveneda konkreetsesse emotsiooni. Taustmuusika hakkab mängima ning Tõnu ütleb "kurbus". Inimesed kõnnivad süvenenult ruumis ringi, enamikul õlad ja pead longus, samm tönts. Tõnu palub jälgida oma keha, kuulatada tundeid, vaagida hetkemõtteid. Peagi kõlab uus käsklus "enesekindlus" ning tekib hoopis teine tunne: pead sirutuvad, kõnd hoogustub, pilgud selginevad.

Kogemus kui varalaegas

Teiste seas kõnnib ka Terje Parts, kes on varem läbinud Tõnu juhendamisel kogu kolmeaastase enesearendamise seminaride tsükli. Terje meenutab, et algusest peale meeldisid talle just erinevad praktikad. Need lihtsustavad teooria mõistmist ja aitavad endale lähemale. Terje sõnul rajanebki areng Tõnu meetodi puhul just kogemuste koosmõjul.

Esimesele seminarile läks Terje vajadusest muuta oma elu. Stress, migreenihood, pingestunud inimsuhted tegid liiga. Usaldus Tõnu vastu viis ta üha uutele seminaridele ja õige pea märkas ta teretulnud muutusi. "Tervis ja kontakt kehaga paranesid. Julgesin tunda omi tundeid, halbu ja häid. Kasvas empaatiavõime. Olin enesekindlam, naiselikum välimuselt ja seesmiselt. Avardus vaade maailmale ja endale selles," räägib ta. Terje tõdeb, et mida rohkem ta kõike seda endas avastas, seda enam oskab ta seda ka teistes näha. Tõnu toetab naerunäol Terje sõnu: "Areng toimub kogemuste vahetuses. Mina annan vaid suuna kätte, inimene ise teeb endaga tööd."

Vaimuvelled

Naeratust ja soojust pole aga Tõnust mitte alati kilomeetrite taha õhkunud. "Pikk, pea ja õlad ettepoole küürus, tumedas mantlis, suure musta kotiga. Mingi eriline paine näos, nagu Vargamäe Indrekul," meenutab Argo Moor muigamisi sõpra EPA esimeselt kursuselt. Lisab aga kohe kahtlevalt, et ega vahest Tõnu ise seda nii mäletagi. "Vaimuvennad" on sõna, mis meestel esimesena teineteise peale mõeldes üle huulte lipsab. Noored mehed hoidsid ülikoolis ühte, kogesid paljut koos. Neil olid sarnased vaated, mõtted, arusaamised. Ka üks vaimne õpetaja, filosoofiaõppejõud Asser Murutar.

Märksõna, mida Argo Moor Tõnust kirjutades kindlasti kasutaks, on "otsing". "Iseenda otsimine, soov teada saada, kes on inimene, mis on maailm, toeks tahe selle järgi elada," arutleb Argo.

"Muutused toimuvad ikka raskustega rinda pistes ja tasahilju, aga seal ta ühel päeval oli: sirge selja ja naeratusega näol. Arvan, et just talupidaja maast tuleva jõu tugev alge aitab tal hoida sidet reaalsusega. Kui inimese mõte pole maa, loodusega seotud, on ta viljatu."

Elurajad viisid mehed teineteisest üsna kaugele elama ja tööle. Argo Moor õpetab Tartu Ülikoolis antropoloogiat ja eetikat, Tõnu talu asub Kose vallas, oma tegemistes on ta vabam. Argo usub, et see just ongi hea. Nii on rohkem võimalusi teineteist täiendada. Alati on kasuks, kui kõrval on keegi, kellele toetuda ja kes annab ka kainestavat tagasisidet.

"Need on Argo kirjutatud sõnad," ütleb Tõnu, kui ümiseb kitarri saatel uut laulujuppi. Oma tee otsimist peab jätkama, kuni rahu tuleb hinge, usub ta. Et valimine võib õige valusaks osutuda, teab ta oma kogemusest.

Oma õpetaja

Eriti selgelt tajus Tõnu seda 1996. aastal, osaledes Sergei Strekalovi õppeprogrammis "Kool mängud maailmades", mis oli pühendatud haruldase oskuse – iseendalt õppimise kunsti omandamisele. Seal Tõnu oma valikutes kannapöörde tegigi, võttes vastu teadliku otsuse hakata läbi viima vestlusringe ja seminare teemadel, mida ta ise valdab. "Seal ta otsus küpses. Et mina soovitasin tal Sergei juurde kooli minna, tundsin pärast seda süümepiinu vanemate ees," räägib üks Tõnu kolmest õest, Tiina Kirss. Tiina ise on õppinud juba seitse aastat hiina meditsiini ja rõõmustab alati võimaluse üle vennaga maailma asjade üle arutleda.

Ajapikku leidis Tiina hinges siiski rahu, sest on kindel, et südame häält järgides jõuab inimene varem või hiljem ikkagi selleni, milleks ta siia ellu on tulnud. "Vaadates kõrvalt, millise innuga Tõnu koolitusega tegeleb, ei jää kahtlust, et see kõik tuleb tal südamest. Tal on imeline oskus liita õpitule oma kogemus ja seda uue kvaliteediga edasi anda," teab Tiina. Tõnu ise tunnistab ka, et seminare juhtima hakates täitis teda piiritu rahulolu. Nüüd püüab ta ka teisi selleni juhatada. Ikka ka ise edasi õppides.