Medalita medalimeister

Harry Liivrand

Eesti Ekspress, 19.02.2004

Raul-Roman Tavasti firma toodangut kannavad paljud vabariigi aastapäeva külalised Kadriorus.

Olete kuulnud kõnekäände, et kingsepa pojal pole kingi või et pagarilapsele ei pakuta saia? Medalitööstur Raul-Roman Tavast (71) sobib kenasti siia ritta: Tavasti firmast tulevad kõik EV aumärgid, mis eeloleval nädalal Kadriorus presidendi külaliste kuubesid ja kleite kaunistavad, kuid Tavastil endal pole ühtki ordenit. 

Tähtkuju järgi kujutan ma Tavastit ette stereotüüpse Kaksikuna – et ta rõõmustab kohe, kui kuuleb, et Ekspress on ta nädala persooniks valinud. “Ma pole avaliku elu tegelane,” vastab ta telefonis tagasihoidlikult. “Minust pole midagi kirjutada.” Otsustage nüüd ise.

Aastal 1993 pani Raul-Roman Tavast Eesti avalikkuse uuesti rääkima Tavasti nimest, kui taastas Eesti ajal oma isale Roman Tavastile kuulunud kullassepatöökoja. Tavasti firma nimi oli enne Teist maailmasõda kvaliteetse kullassepatöö sümbol ja tagatis. Seal valmistati peaaegu kõik EW ordenid ja aumärgid (v.a presidendi ametiraha koos ketiga, mida siiani hoitakse ebaseaduslikult Moskvas. See oli Tavasti rivaali Kopfi firma töö).

Hariduselt on 1933. aastal sündinud Tavast-noorem insener-elektrik, lõpetanud TPI ja Moskvas aspirantuuri tööstusprotsesside automatiseerimise alal. Kandidaadikraadi sai tehnilise küberneetika alal. Töötanud Tehnikaülikoolis dotsendina.

Kui kuningas Louis-Philippe oleks elus, võiks ta härra Tavastit kiita tema stiilselt kodanliku riietuse eest (mida Louis-Philippe ise agaralt juurutas): peaaegu mustjassinine heast kangast vestiga ülikond, valge särk, valgete täpikestega must lips. Ainsateks eheteks abielusõrmus ja vasakus käes näosiluetiga kuldklotser. “See on isa autoportree,” kostab Tavast mu küsimusele.

Tavasti sõnul innustab teda EV aumärkide tootmine väga tugevasti, sest see on “õiglusega motiveeritud”. Tavast taastas isa ettevõtte 1993. aastal niisuguse erilise vormiga nagu usaldusettevõte ning tal õnnestus tagasi saada ka kinnisvara, Karl Burmani projekteeritud maja Pärnu maantee 20. Hoone fassaadil on siiani omaniku embleemidega medaljonid. Muide, hoovimaja 70 töötajale oli ääretult täpselt projekteeritud just kullasepatööstuse jaoks. Vanad, 1930. aastatel muretsetud masinad töötavad seal tänini.

Nõukogude ajal tegi Tavast 33 aastat teadustööd Küberneetika Instituudis. Läbis karjääriredeli nooremteadurist sektorijuhatajani. Komparteisse kutsuti, ei astunud. 1988 asutas ta samas eraettevõtte Kompakt, mis hakkas tegelema tööstusprotsesside automatiseerimisega. Siis aitas Tavast asutada EVEAd, olles ühe aasta isegi EVEA president. “Nii oli viis aastat aega niiütelda atra seada, et firmajuhiks hakata,” ütleb Tavast keelt laksutades.

Tavastite loos on palju eestlase saatusele tüüpilist. 1940. aasta sügisel tõsteti Tavastid Pärnu maantee korterist välja ning pere kolis Pirita-Kosele suvemajja, kus poldud varem kunagi talvel käidud. Sealt küüditasid venelased 14. juunil 1941 Raul-Roman Tavasti koos ema ja kahe õega Kirovi oblastisse. Isa küüditati eraldi. Õed surid Venemaal. Poiss käis kolm aastat Vene koolis ja tuli emaga 1946 Eestisse tagasi. Aga Tavasti ema viidi veel kolm korda ära…

Kas pidite hiljem oma perekondlikku tausta varjama ka?

“Häbi ütelda küll, aga ametlikult sai seda varjatud. Kaasõppijad muidugi teadsid, kes ma olin. Kui näiteks tuli aga täita mingit ankeeti või küsiti, kas on tegemist Roman Tavasti pojaga, vastan nüüd suure häbiga, et vastasin ei. Kui oli vaja biograafiaid kirjutada, siis tuli kirjutada, et sa polnud küüditatud, vaid olid evakuatsioonis.”

1930. aastate medalikavanditest on Tavast siiani vaimustatud. Ta võib pikalt rääkida arengust, mille Tavasti tehnoloogia ja märgitoodang on läbi teinud. Kuidas märk on läinud kihiliseks teatud spetsiifilisel kombel, nii et metall ja email vahelduvad. Kuidas käsitletakse emaili, kulda, hõbedat, kuidas on kihid ise kumerustatud või pukeldatud, kuidas on täiustunud kompositsioon ja värvivalik, kuidas Tavasti toodangut välismaal imetletakse. Märtsis 2003 Brüsselis Balti riikide iseseisvusele pühendatud näitusel prints Alberti-nimelise raamatukogu mündisaalis avastasid sealsed spetsialistid endale täiesti uue maailma, kui nägid Tavasti aumärke. “Nad ütlesid, et poleks kunagi arvanud, et selline ainulaadne maailm võiks eksisteerida,” ütleb Tavast säraval pilgul ja kohendab lipsu.

Kui Tavastile antaks valida, millist märki ise kanda, valiks ta ehk Riigivapi ja võibolla Kotkaristi oma lihtsa kujuga ja musta iluga. Ka Raudristi peab Tavast ääretult ilusaks.

Ja Tavast osundab Napoleoni, kes on öelnud, et orden on mänguasi, kuid selle abil juhitakse inimesi. Suhtarvuliselt antakse meil vähe ordeneid välja, arvab Tavast ja lisab, et tema tuttavad ordenisaajad ütlevad küll, et on saanud ääretult kõrge au osaliseks ja hindavad seda kõrgelt.

Peale Lorupi, Langebrauni ja Taska kogumise armastab Tavast koorilaulu. Ta on eluaeg laulumees olnud, laulnud 40 aastat TPI ja TA meeskoorides.

Olete rahvuslane? “No ikka olen rahvuslane!”

Noortele ehtekunstnikele asutas ta Tavasti stipendiumi, et ajaloomälu ei kaoks. Eesti Vabariik meeldib talle hästi. Kuid ta möönab, et pole õige mees sellele küsimusele vastama, sest “olen nähtavasti paremas olukorras kui teised või õigemini paljud". "Aga - ta meeldib mulle hirmsasti,” naeratab ta laia suuga. 1950. aastatel elas ta perega 15 ruutmeetril tillukeses toas, nüüd abikaasaga Kosel kahekorruselises majas.

“Et nii mõisahärra moodi?” küsin naljaviluks.

“Mõisahärra moodi jah, ma ütleksin niimoodi”.

Kui Raul-Roman oli viiene, jäid talle igaveseks meelde kaks mälestust. “Üks on järgmine: riigivapp, mille all on “20” kuskil Vabaduse väljakul ja et KAWE akna peal Kultase majas sõitsid šokolaadist rongid. Ja teine, et kusagil sadama kandis ühe akna peal olid Eesti jäälõhkujate mudelid,” kõkutab Tavast mõnusalt naerda. “Olin siis laps.” Tema nägu on laia naeratust täis, kui mul lahkudes kätt surub, et lapselast koolist ära tuua.