Mida mehed tahavad?

Barbi Pilvre

Eesti Ekspress, 23. november 2000

Mida kujutab endast eesti uus meesõiguslus

Eesti meesõiguslased vastandavad end läänes levinud meesliikumistele ja uutele pehmetele meestele. Nii selgus raamatu "Mees muutuvas maailmas" autorite sõnavõttudest ja usutlusest raamatu presentatsioonil. Meestearstid Olev Poolamets ja Margus Punab ning psühholoogid Mait Raun ja Jüri Uljas pole kõiges küll üksmeelel, kuid seda, et neid võrreldaks lääne profeministlike meesliikujatega, kes nõuavad võrdõiguslikumat ühiskonda, nad ei soovi.

Eesti uued meesliikujad tahavad tõmmata tähelepanu meeste tervisele ja karmidele nõudmistele, mida Eesti ühiskond meestele täna esitab. Meeste ja naiste eluea vahe on Eestis 12 aastat (Rootsis näiteks 5, mis olevat bioloogiaga põhjendatav), enesetappude arvult on eesti mehed maailmas esikohal, mehed joovad ja satuvad õnnetustesse.

Selge, et enamik mehi on jäänud uue aja nõudmistele alla. Kui Eestis on rikkaid - Eesti mõttes edukaid, sest just raha määrab tänapäeva eestlase edu - 5 protsenti ja mehi neist ehk 4,99%, siis on selge, et üle 95% meestest ei jõua kaasa joosta elu nõudmistega. Kuna raha on Eestis mehe mõõt, on traagika vältimatu.

Ehkki meil teenib perele leiva (toob põhisissetuleku) iga kolmas naine ja kaks kolmandikku meestest (Tartu Ülikooli sotsioloogi Anu Laasi andmed), on levinud arusaam selline, et on just nimelt mehe kohus oma peret ülal pidada. Ja kui mees seda ei suuda, siis on ta luuser.

"Kui naine on edutu, siis on ta lihtsalt tavaline naine, kui mees on edutu, siis on ta luuser," ütles Jüri Uljas.

1998. aastal ei lugenud 37% meestest regulaarselt ühtki ajalehte, 59% meestest ajakirju. Ka meeste osakaal magistri- ja doktoriõppes oli aastal 1999 vastavalt 41 ja 45 protsenti.

MEESTEARSTIDENA ON Poolamets ja Punab muidugi enam huvitatud meeste spetsiifilistest terviseprobleemidest, potentsihäiretest ja viljatusest. Karm elu on kahandanud ka eesti meeste viljakust ja võimekust. Ja kui ümberringi räägitakse lisaks rahale kogu aeg seksist, võib selles valdkonnas hätta sattunud mehel olla kahekordselt raske.

Arstide ja psühholoogide kirjutatud peatükkide sõnum on mõnevõrra erinev ja kohati lausa vastandlik. Arstid näevad meest ennekõike füsioloogilise olendina, kelle käitumise määrab bioloogia. Nad otsivad lahendusi meeste terviseprobleemidele, arutlemata laiema sotsiaalse tausta ja kultuurinormide üle. Psühholoogide peatükkides on sõnum segasem.

Üsna stereotüüpseid käsitlusi esitatakse peatükis "Mehe ja naise erinevused", näiteks "Üldiselt on mehele peamine tegevuse sisu ja edu saavutamine, naistele aga inimsuhete emotsionaalne taust" või "Kuna naine on abivalmim ja tunneb vastutust heade suhete säilitamise eest, valib ta mehest sagedamini sellise ameti, mis on seotud teiste inimeste eest hoolitsemisega"(lk 56-57). Kui see on nii nagu aamen kirikus ja me jätame kõrvale kultuurinormid ja ühiskondlikku surve, on üsna ebaloogiline esitada "uut isadust", mlleni ometi jõutakse (lk 72-73).

Kui mehele on loomuomane tegevus ja edu saavutamine avalikus elus ja mitte suhted ja hoolitsemine, siis miks peaks temast saama hea isa, sest see ju tähendab ka hoolitsemist ja tundeid, isikliku elu prioriteeti avaliku ees? Miks peaks meest sundima tegema asju, mis on omased naisele, nagu võib lugeda meeste ja naiste erinevuse peatükist?

Lääne meesliikujad on erinevalt eesti meesõiguslastest läinud just väga jäikade soostereotüüpide lammutamise teed ning näidanud, et ei pea olema nii, et mees on vaid tegevusele ja naine suhetele suunatud. Just sellelt aluselt põhjendatakse uut isadust: mehele on suhted tähtsad ja ta võib askeldada kodus ning välja kannatada naise edu karjääris, ilma et ta kaotaks oma mehelikkust.

Aga kuna soorollid on kultuurispetsiifilised, siis kardetavasti kaotab Eestis suhetele ja mitte tegevusele orienteeritud mees ümbritsevate arvates oma maskuliinsuse. Ja nõiaring on täis. Mees rabab end edu nimel surnuks, et olla mees.

HUVITAVAL KOMBEL ON meesteraamat illustreeritud Toomas Volkmanni fotodega, mida vaid täielik võhik kaasaja popkultuuri ikonograafias võiks nimetada mitte-geisensibiilseteks. Fotod esitavad tipp-Volkmanni ja on suurepärased, aga nende sõnum satub vastuollu tavalisele, omadega puntras olevale heteroseksuaalsele keskealisele mehele suunatud raamatu sõnumiga. Piltide paatos on minu (rikutud?) pilgule küll see, et vaid selles maailmas, kus mehed on omavahel, valitseb harmoonia ja armastus. Kas see on lohutus keskmisele eesti mehele, keda vaevavad rahapuudus ja potentsihäired?

MEESTERAAMATU presentatsiooniga langes juhuslikult kokku Pedagoogikaülikoolis toimunud meesuurimuse seminar, kus norrakad Knut Oftung ja Jorgen Lorentzen ning soomlane Jouko Huttunen rääkisid, mida tahavad uued mehed Skandinaaviamaades ja kuidas ühiskond meeste soovidele vastu tuleb. Lääne meesliikumine on mitmekesine, kuid selle seminari külalised esindasid pigem profeministlikku suunda. Sellised mehed peavad oluliseks meeste võitlust naistevastase vägivalla vastu, isadust ja paindlikku vaadet soorollidele. Põhjamaa meestele sekundeerisid sotsioloog Rein Vöörmann, psühholoogid Voldemar Kolga ning Jüri Uljas.

Eesti ühiskonnas alanud meeste dialoog tõotab tulla huvitav.