Iseseisvunud Eesti valis 1990. aastate alguses varakapitalistliku arengutee,
alustades samast kohast, kust omal ajal nüüdsed heaoluühiskonnad. Muutus tõi
kaasa ühtlasi selle, et meeste juures hakati rõhutama traditsioonilist
mehelikkust iseloomustavaid tunnuseid.
Tulemuseks on, et mehe eneseteostus on keskendunud ülekaalukalt vaid ainelisele
küljele. Enamasti ei vali mees tööd mitte meeldivuse, vaid tasu alusel.
Lisaks sellele, et töö ei paku sageli piisavat rahuldust, on mees sunnitud
mehelikkuse ideaalile vastava materiaalse heaolu tagamiseks pingutama oma jõu
piiril, seda eriti madalate palkade tõttu. Eesti meeste töötamisaeg on võrreldes
varasemaga järsult suurenenud. 1997. aastal tehtud tööjõu-uuringu andmetel oli
meeste keskmine tasustatud nädalatööaeg nelikümmend viis tundi. Tervelt
kaheksateist protsenti meestest töötas nädalas koguni rohkem kui viiskümmend
tundi.
Nüril töörabamisel, mille käigus mees ei leia mahti elu üle järele mõelda,
kõnelemata sellest, et ta püüdleks vaimse eneseteostuse poole, on paraku kurvad
tagajärjed. Ta jätab enamiku oma võimalustest kasutamata. Selle tagajärjel
tekivad kõigepealt ühekülgsus ja silmaringi ahenemine, mis ei võimalda käia
kaasas elu muutuvate nõudmistega. Edaspidi aga võivad kujuneda välja juba
meditsiinilised probleemid.
Samas ei saa inimväärset elu ohverdavaid mehi ka hukka mõista, sest teistsugust
käitumist ühiskonnas valitsevad hoiakud ei soodusta. Mees, kes jäikadele
normidele ja ettekujutustele ei vasta ega suuda oma peret piisavalt varustada,
loetakse läbikukkunuks. Täheldatakse sedagi seaduspärasust, et mees, kellel on
parem juurdepääs ainelistele ressurssidele, leiab endale kergemini ka
kooselupartneri.
Kokkuvõttes võib märkida, et tüüpiline mees teeb tänapäeva Eestis valiku kahe
ebameeldiva variandi vahel: kas leppida majanduslikult kehvemate oludega ja olla
seetõttu pidevalt stressis või uppuda töösse. Enamik mehi valib teise variandi,
kuna ainult omamine annab täisväärtuslikkuse tunde. Mõne aja pärast ei suuda aga
mees sageli nõudmistele ja tööpingele vastu panna ning on seetõttu üleväsinud ja
samuti stressis.
Kui keskmine mees tormas kümmekond aastat tagasi kinnistama endas
traditsioonilise mehelikkuse nõudeid, siis teeb ta seda “õhutühjas ruumis”.
Tema malli järgi peaks kaasnema heaolu kindlustamisega see, et naine sünnitab
talle lapsed. Selle asemel naine aga pigem töötab, olgugi tema töised
sissetulekud veerandi võrra madalamad kui meestel.
Sündide statistika peegeldab seda, et alateadlikult ei tulnud naine mehe
patriarhaalse elukäsitusega kaasa turumajandusliku pöörde algusest peale.
Sündimuse drastiline langus toimus peamiselt just tormilise pöörde ajal, aastail
1991 kuni 1995, kahanedes edaspidi justkui äraootavalt veel vähesel määral. Kuna
see nivoo on kaugel allpool sellest, mis on vajalik rahva taastootmiseks, siis
väheneb praeguse olukorra jätkudes meie rahvaarv tulevikus peaaegu poole võrra.
Sündimata jäävad eelkõige just need lapsed, kellel oleks olemas korralik kodu,
vanemad ja õed-vennad.
Need andmed peegeldavad, et mehe pimesi tööle orienteeritud rollikäitumine, mis
võinuks tuua edu patriarhaadi ajal, ei pälvi meie liberaalses ühiskonnas
piisavat toetust naiselt. Et praegu pooldab Eestis sellist rollijaotust vaid
seitse protsenti noortest vallalistest naistest, siis vaevalt on mehel oodata ka
edaspidi tõsist toetust niisugusele mehelikkusekujutelmale.
Naiste sotsiaalses käitumises hoomatav vastuseis väljendub selleski, et
võrreldes 1987. aastaga on abiellumine kahanenud kaks ja pool korda. Kui varem
oli laulatussõrmus paljude naiste suur unistus, siis praegu eelistatakse jääda
vallaliseks, piirdudes vabaabieluga, kus mehe ja naise omavaheline rollijaotus
on senisest võrdsem. Vabaabielude suur hulk on märk sellest, et naine tahab üha
enam muutuda mehest sõltumatuks.
Ent kuigi võiks jääda mulje, et naine ärgitab meest varandusi koju tassima, et
heita ta seejärel sobival hetkel üle parda, siis tegelikult ei meeldi niisugune
olukord ka naisele. Uuringute järgi kannatavad naised veel suurema stressi all
kui mehed. Mees ei ole suutnud tagada naisele sellist emotsionaalset kindlust,
mida ta vajab.
Traditsioonilise mehelikkuse raamidesse kammitsetud ühiskonna ummikussejooks
sunnib meid teadvustama vajadust muutuste järele. Tänu sellele kasvavad eeldused
mehelikkuse ideaali ümberhindamiseks. See tundub olevat üks peamisi võtmeid
olukorrast väljapääsuks.