.. mõtestab lahti mida tähendab olla mees

Mehelikkuse ideaal on omaduste kogum, mis kinnistub mehe rollile mingil ajastul ja mingi rahva juures. Seda mõjutavad nii ajaloolised kui ka kultuurilised tegurid ja see võib olla vägagi mitmekesine. Mõnes ühiskonnas peab mees olema külm, kõigutamatu ja agressiivne nagu kangelaseepose sangar, seevastu teisal võib ta olla vägagi rahumeelne, õrn ja kaastundlik. Ent seesama mees peab käituma tööl ja kodus erinevalt, ideaal eeldab paindlikkust. Ka eri tegevusaladel esitatakse mehele erinevaid nõudmisi.

Eelnevast võib jääda mulje, nagu oleks mehelikkus midagi suvalist. See ei ole kaugeltki nii. Siinkohal tuleb mängu bioloogiline tagamaa. Et üksnes naine on võimeline saama järglasi ja kindlustama inimsoo edasikestvuse, kehtib kõigis ühiskondades meeste ja naiste vahel tööjaotus. Naisele langeb enamasti juhiroll perekonnas ja suurem koormus kodutöödes. Mehe pärisosaks määrab sama asjaolu aktiivsuse väljaspool kodu, mis peab tagama ainelise kindlustatuse ja perekonna kaitsmise.

Mehele omistatakse meie kultuuriruumis tavaliselt sellised iseloomuomadused nagu sõltumatus, ambitsioonid, distsipliinitunne ja stoiline rahu. Valitseb arusaam, et mehed on agressiivsed, otsivad seiklusi ja aktsepteerivad probleemide lahendamisel vägivalda. Mehe saavutusvajadust peetakse naise omast tunduvalt suuremaks. Väärtusskaala järgi on mehelik teenida raha ja teostada end eduka tööalase karjääri kaudu ning naiselik on hoolitseda kodu ja laste eest. Traditsioonilise maskuliinsusega on seotud ka läheduse kartus, mida peetakse naiselikuks.

Niisugune jäik, mehe ja naise vastandamisel rajanev ideaalkujutelm on patriarhaalse elukorralduse jäänuk. Kui sada aastat tagasi võisid ühiskonnaolud seda veel toetada, siis vahepeal on toimunud põhjalikud muutused.

Kuna olud on pehmenenud, satub enamik ideaalmehi paradoksaalsel kombel varem või hiljem kas ümbruskonna või iseendaga vastuollu.

Siiani valitsenud mehelikkuse ideaali järgivad mehed on ühiskonnas ühtaegu nii suurimad võitjad kui ka suurimad kaotajad. Võitjate hulka pääsevad paraku vähesed. Tänapäeva maailmas saavad üldjuhul paremini hakkama need mehed, kellel on mitmekesised oskused ja huvid.

Tavaliselt võimaldab ülimehelikkus esialgu küll võrdlemisi head läbilööki, kuid sellele järgnevad nurjumised. Nii näiteks osutub mees, kes hülgab tööalase edu ja ainelise kindlustatuse nimel muud eluväärtused kui kõrvalise, liiga ühekülgseks. Riskialdis agressiivne mees kaldub valama rahumeelsetes tingimustes oma pulbitsevaid instinkte vägivalda või osutuma ise kuriteo ohvriks.

Liiga jäigal mehel kujuneb ajapikku sageli veendumus, et ta ei saa oma rollis piisavalt hakkama või et teda ei vajata.

Mees saaks seda olukorda leevendada, muutes oma käitumist õigel ajal paindlikumaks. Kahjuks osutab siin veel ühe karuteene Euroopas käibiv meheideaal, mille järgi mehed ei nuta ning tõelise mehe kohus on varjata oma haigusi, hirme ja vajadusi vapra fassaadi taha, ükskõik kui valus see ka ei oleks. Mehel, kes häbeneb iga enese juures märgatud puudust, on väga raske küsida nõu ja toetust.

Arvamusel, et mees peab tulema kõigega toime iseseisvalt, omaenese mõistuse abiga, on tihti kurvad tagajärjed. Endassesuletus võib viia selleni, et mees usub end seisvat üksipäini oma kordumatute hädade ees, sellal kui kõik teised on edukad. Ning lõpuks tüürib “edukas mees” probleemiderägastikku, millest ei leia enam väljapääsu.

Kuigi iga aegunud ideaali järgi toimivale mehele on tema edumulli purunemise traagika sügavalt isiklik, on mehe kriis üldine sotsiaalne nähtus. Selle mõõdetavaks väljenduseks on meeste õnnetuste, enesetappude ja psüühikahaiguste suur hulk.