Mitteformaalselt heaolu suunas

Priit Uring, varinõunik

Soovimatu sootsiumi osa

Mitteformaalne Eesti asub väljaspool avalik-õiguslikku. Sellel on muidugi oma tsiviliseerutud osa nagu näiteks äriühingud ja ettevõtjad, mittetulundusühingud ja üldse kolmas sektor. Kuid sellel on ka oma väljaspool “normaalset sootsiumi” asuv osa, kuigi see funktsioneerib sootsiumi sees. Selles paradoks seisnebki, et miski tsiviliseeritult toimivas ühiskonnas on nagu liiv hammasrataste vahel. Seda võib ka nimetada heidik-Eestiks. Selle põhiosa moodustavad kurjategijad (üle kümne tuhande aastas, palju neid kokku on, jumal seda teab, aga vanglas istub neist pidevalt 4-5 tuhat), alkohoolikute (olmenarkomaanide) korpus (ca 20 tuhat hinge), pärisnarkomaanide (tugevatoimeliste uimastite tarbijad) korpus (ca 20-30 tuhat hinge), prostituudid (kindlasti mitu, kui mitte rohkem tuhat hinge), prügikastiinimesed (kes neid lugenud on?!). Loetelu ei ole ammendav, vaid illustratiivne. Kuhu näiteks töötud panna? Arvan küll, et ütlen pigem vähem kui pakun üle, et 100 tuhat on selliseid “soovimatuid” mitteformaale vähemalt. Riigi ja nende vahel valitsev antipaatia on vastastikune…

Kelle jaoks riik eksisteerib

Kui statistika järgi riigi elanikkond on rohkem kui 1, 3 miljonit ja avalikus sektoris on hõivatud 166 tuhat hinge vanuses 15-69 aastat, sealjuures ametnikke 2001. aastal üle 20 tuhande, siis elab oma elu ilma meie armsa riigi otsese mõjuta rohkem kui miljon hinge kogu meie armsal Eestimaal. Ometi ei eksisteeri mitte nemad riigi jaoks nagu mõni valuliselt näib arvavat, vaid riik kui ühiskonna kõrgem organiseerituse vorm eksisteerib nende tarbeks. Vähemalt peaks see nii olema, sest nad annavad ju ühiskassasse (riigieelarvesse) miljardeid kroone.

Kristluse kriis

Soovimatud inimesed annavad ka soovimatuid järglasi, sest vaid natuke vähem lahutatakse,  kui abiellutakse ja hulk lapsi sünnib probleemsetesse peredesse. Umbes kaks kolmandiku lastest aga sünnib üldse väljaspool abielu, nn üksikemadel. Nendin vaid fakte ega tee viimatiöeldust mingeid traagilisi järeldusi. Kristluse seisukohast näib küll asi liikuvat kaose suunas. Tegelikult aga võib täheldada, et kaasajal on suurenenud tõsine huvi kristluse-eelse maailmatunnetuse vastu. Suures plaanis on selle tõestuseks mammutfilmid “Sõrmuste isand” ja “Sõrmuste vennaskond”, kuid ka teised sedalaadi moodsad kinematograafilised visioonid. Tundub, et kriisis on mitte sotsiaalne elu ise, vaid kristlus, kui valdav religioon.

Lapsi lihtsalt tuleb aidata

Kas lesknaiste, orbude, väetite, vaeste, heidikute, kerjuste, vallaslaste ja nende emade riikliku aitamise poolt on ratsionaalseid argumente? Näib ju kehtivat põhimõte: uppuja päästmine on uputaja(!) asi. Tegelikult poolt argumente ei olegi, seevastu aitamata jätmise poolt võib leida mitmeid loogiliselt põhjendatud arutluskäike, neist kõige käepärasem, et raha ei jätku. Samasugune lugu on lastetoetustega.  Minu seisukoht on selline: lastetoetusi lihtsalt tuleb suurendada ja võimalikult ruttu ja võimalikult palju! Toetuste praegune suurus on naeruväärselt väike.