Euroopalikud tavad ja religiooniõpetus

Ott Heinapuu

Õpetajate Leht, 21.II.2003

Lugenud mag Pille Valgu kirjutatud lugu, mida ta esitas religiooniõpetuse ainenõukogu seisukohana (vt ÕpL, 31.01.), tekkis tahtmine avaldada oma arvamust. Vabandades ette nende ees, kes ennast järgnevast puudutatuna tunda võivad, ütlen kohe, et ei esinda siin ei Maavalla Koja ega Usuliste Ühenduste Ümarlaua ametlikku seisukohta, vaid pigem soovin selgitada, milliseid arvamisi nende taga seista võib ja mida mõistan mina euroopalike tavade all.

Kõigepealt tahan tuua selgust ühte statistikaküsimusse. Maausu toetus on Riigikogu korraldatud küsitluse (juuli 2002) kogu valimi hulgas 6% ja taarausu oma 5%. Kokku on maausu ja taarausu pooldajaid seega 11%. Et Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda esindab põhikirja kohaselt võrdselt mõlemat usku, siis on loomulik, et oma avaldustes on Maavalla Koda need kaks arvu liitnud. Kui seda 11% väidetakse olevat ainult maausu toetus, siis on see küll vale. Paraku 6% või väiksema toetusega uskkonnad Eestis (muude hulgas ka islam ja judaism) ei kajastu Riigikogu Kantselei majandus- ja sotsiaalinfo osakonna koduleheküljel avaldatud küsitluse aruande tekstis (http://www.riigikogu.ee/osakonnad/ msi/uurimused/arikojuuli2002.html), mida mag Pille Valk lugenud olevat näib, vaid selle lõpul esitatud tabelis 23.

Eelised kristlastest vähemusele

Näib, et Eestis jätkub nõukogudeaegne suhtumine, et vähemuste inimõigused pole olulised ja need võib lihtsalt unustada. Euroopaliku õigusriigi põhimõte on kaitsta kõigi inimeste õigusi.

Paraku unustatakse praeguse asjaajamise stiili juures Eesti riigis tihtipeale ühtemoodi ära tatari või ukraina vähemus ja maausuline vähemus ning nende õigused. Selline demokraatia meenutab rohkem Novgorodi veet?et kui tänapäeva Euroopat, sest tänapäeva Euroopas ei üritata vähemusi avalikult ära uputada.

Ainuke kurioosum on see, et kuigi kristlased on Eestis samuti vähemus (koguduste liikmeid on ligi 20% rahvast, s.h “surnud hinged”, kes on koguduse liikmeks sattunud näiteks seetõttu, et tahtsid abielu kirikus sõlmida või et vanemad nad kunagi ristida on lasknud), tehakse nende organisatsioonidele ja vaimulikele millegipärast soodustusi ja sisult põhiseadusevastaseid erandeid võrdse kohtlemise printsiibist.

Olen alati imestanud, kuidas mag Pille Valk konkreetselt ja Eesti Kirikute Nõukogu üleüldse igasuguseid suuri ja tähtsaid pabereid tõlgendab (põhiseadus, teised seadused, rahvusvahelised lepped ja muu), kui jutt religiooniõpetusest käib.

Mis puutub õppekavade sisusse, näivad nad vähemalt varem olevat lähtunud igal juhul ristiusu ehk üldinimlikest põhiväärtustest (nende kahe eristamisega on neil jätkuvalt ja kogu aeg raskusi) rohkem kui seadustest. Ei saa aru, kas religiooniõpetuse projektide ja kavade koostajad ongi niivõrd juriidiliselt kirjaoskamatud, kui nende tekstide järgi tundub, või kasutatakse tsitaate suurtest ja tähtsatest paberitest ainult oma tekstide kaunistamiseks, sest niimoodi on euroopalikus kultuuris kombeks või vene ajast harjumuseks saanud.

Mag Pille Valk, vastates religiooniõpetust käsitleva konverentsi arutelul küsimustele, on tsiteerinud põhikooli- ja gümnaasiumiseadust ning ütelnud, et kool on kasvatusasutus ning seetõttu peab lapsi ka eetiliselt kasvatama. See oli vastus argumendile, et laste kasvatamine on põhiseaduse järgi kõigepealt vanemate õigus. (§27. Vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest.)

Tuletan siingi meelde, et põhiseadus on kõigi muude seaduste suhtes ülimuslik ja ühtegi põhiseaduses antud õigust ei tohi ära võtta muu seadusega. (§11. Õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud ei tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.)

Kelle omad on laste hinged?

Vaidlusalune küsimus oli nimelt see: minu tõlgenduse kohaselt pole mul mingit kohustust lasta oma lastele kohustuslikus korras õpetada sellist “üldinimlikku” eetikat, mille kõige põhimiste aluste hulgas on tekst: “2. Mina olen Jehoova, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast. 3. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval! 4. Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! 5. Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida, sest mina, Jehoova, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad” (2Mo 20:2–5).

Väite peale, et meil olevat eetiline kriis ja vanemad ei oska sellepärast oma lapsi eetiliselt kasvatada ning seda peab tegema kool (vastavalt põhikooli seadusele), hakkas mul hirm oma laste pärast. Praegugi on viienda klassi õppekavas “Kümme käsku – kas universaalsed elamise seadused?” (II.2. Õppesisu EETIKA, http://www. eelk.ee/religiooniopetus.html#ptk3d).

Minu kui maausulise arvamuse järgi võivad milgi määral “universaalseteks elamise seadusteks” neist kümnest käsust olla seitse või kaheksa. Muud (s.h ülaltoodud 2Mo 20:2–5) puudutavad ainult valitud rahvast, kellele nende jumal need andis, ehk juute. Ja kui kristlased arvavad ka enda valitud rahva hulka, siis mis on minul selle peale ütelda. Las arvavad, las täidavad neid käske. Pole minu asi hakata tõlgendama Mormoni raamatut ega mormoonide tabusid.

Eks ole igaühe enda hinnata, kas on eetiline mormoonide kombel kuulutada oma usku ainult neile, kes tohivad seaduse järgi juba ise oma konfessionaalset kuuluvust määrata ja oma usku kuulutades vältida perekondade lõhkumist. Eks ole igaühe enda hinnata, kas on eetiline rääkida viienda klassi lastele oma uskkonna sisestest normidest ja tabudest kui võimalikest universaalsetest elamise seadustest.

Tahaks loota, et religiooniõpetuse, s.h kohustusliku eetikaõpetuse kavad muutuvad veelgi, nii et preambulates üles kirjutatud ilus jutt isikuvabadustest ja laste õigustest, mida mag Pille Valk igal võimalikul juhul tsiteerib, ka asja sisus kajastuma hakkab. Esialgne religiooniõpetuse kava, millel oli samasugune preambula, nagu mag Pille Valk eespool tsiteeris, oli küll enam-vähem vanaaegne piiblilugu. Kavale vastavate võimalike õpikutena tulid pähe see väike sinine laste piibel (“Piiblilood”) ja soome keelest tõlgitud leeriõpikud, mida kasutatakse Soomes konfessionaalse luteri usuõpetuse õpetamisel.

Olgu õppekava milline tahes, kõik sõltub siiski õpetajatest. Kuni ei ole korraliku tasakaalustatud ettevalmistusega õpetajaid iga kooli jaoks, pole mõistlik nii hella teemat üle Eesti kohustuslikus korras omaette õppeainena õpetama hakata, sest õpetuse kvaliteedi langus võib siin soodustada usulist sallimatust ja tekitada olukorra, kus religiooniõpetuse tunnist saab misjonitund, olgu õppekavas kirjas mis tahes.

Õpetajaid ei õpetata erapooletult

Lisaks neljale puhtprotestantlikule õppeasutusele koolitatakse religiooniõpetajaid ka Tartu Ülikoolis. Millise hariduse saavad tulevase “erapooletu ja ülevaatliku” õppeaine õpetajad siis eeldatavasti parimast õppeasutusest?

Pille Valgu kiidetud Tartu Ülikooli usuteaduse õppekava kõigi oma võrdleva usundiloo valikainetega on samamoodi üks ilus paber, mille igakülgseks täitmiseks teaduskonnal paraku napib raha ja võib-olla ka tahtmist. Võrdleva usundiloo õppetool on peale Tõnu Lehtsaare dekaaniks valimist olnud kõige viletsamas seisus, paljude väljakuulutatud valikainete lugemine on ära jäänud. Õppekava kohustuslikus osas domineerivad kas otse või kaude ristiusuga seotud ained ja rahapuudusel õpetatakse ülikoolis pigem protestantlikku kristlust kui teisi usundeid puudutavaid aineid.

Mispärast siis nii? Teaduskonna põhimääruse järgi õpetatakse seal kristlikku teoloogiat, rõhuga evangeelsel, s.o protestantlikul teoloogial. Valdav enamik õppejõude kuulub mõnda kristlik-protestantlikku kogudusse. Usuteaduskond on tagasi lükanud maausuliste, muhameedlaste ja bahaistide ettepanekud laiendada nende uskusid puudutavat õpetust. Dekaan Tõnu Lehtsaar on seda põhjendanud järgmiselt: “Usuteaduskonna põhimäärus ütleb, et siin õpetatakse evangeelset usuteadust. Me ei eelista ühtegi konfessiooni, kuid õpetame kristlikku teoloogiat.”

Õppekava teadlik peamine eesmärk on anda tulevastele luteri ja teistele protestandi vaimulikkudele kutsetööks vajalik haridus (sealhulgas heebrea ja kreeka keele oskus, et lugeda Piiblit originaalis), koolitada kogudusevaimulikke ja kaplaneid, mis ka välja öeldakse. Sealjuures jääb usuteaduskonna lõpetanutel üldjuhul puudulikuks eesti rahvausu, vene õigeusu ja islamialane ettevalmistus. Islami kohta on õppekava kohustuslikus osas ette nähtud ainult kaks loengut (kokku kolm tundi). Millegipärast ei usu ma väidet, et selle õppekava antud kvalifikatsioon oleks küllaldane käsitlema tasakaalustatult ja võrdselt kõiki usundeid. Ja fakt on see, et usuteaduskonda lähevad õppima peamiselt protestantliku tausta või protestantlike huvidega inimesed.

Ühekülgne koolitus jätab tööta

Kes teab, kui usuteaduste õppetool suudaks ületada praeguse ideoloogilise kitsarinnalisuse, võiks ehk paraneda usuteadlaste läbilöögivõime tööturul. Ühtlasi võiks kaduda tungiv vajadus religiooniõpetuse kui omaette õppeaine järele. TÜ karjääriteenistuse andmetel (PM, 07.03.02) on kõige raskem tööd leida just usuteaduskonna lõpetanutel. Neli kuud pärast ülikooli lõpetamist oli neist töö leidnud kõigest 45%.

Praegu on üheselt lahendamata ka küsimus, mis saab religiooniõpetusest vene õppekeelega koolides. Seal õpivad peale konfessionaalselt sidumata laste nii vene õigeusuga seotud lapsed kui ka enamik Eesti islamiusulisi lapsi. Kes hakkab seal religiooniõpetuse tunde andma? Kas vene õigeusu preestrid? Kuidas vältida islamiusuliste laste diskrimineerimist, eriti arvestades viimase aja sündmusi maailmas?

Demokraatia pole kopeerimine

Pole tarvis jäljendada euroopalikke kombeid välispidiselt, teha eurooplase nägu ja kanda Põhja- või Lääne-Euroopas aastasadadega väljakujunenud käitumismalle ja praktikaid vägisi üle praegusele Eestile, kus asjad on hoopis teistmoodi. Selle asemel võiks rakendada Euroopas läbiproovitud demokraatia malle, et otsustada, mis oleks siin ja praegu kõige parem.

Oleks igati demokraatlik ja euroopalike osalusdemokraatia põhimõtetega kooskõlas uue õppeaine sisseseadmisega mitte kiirustada ja oodata, kuni kõik osalised, seega siis usuühendused, haridusministeerium ja selle organid ning tulevasi religiooniõpetuse õpetajaid ettevalmistavad kõrgkoolid on leidnud ühise keele ja saavutanud lõpliku konsensuse. Kuulata tuleks loomulikult ka praegu praktiseerivate õpetajate ja koolijuhtide arvamusi.

Seni pole keegi suutnud ratsionaalselt põhjendada, miks ei võiks uue õppeaine loomise asemel laiendada religiooniteadmiste osa muude ainete õppekavades. Millised on ühe ja teise variandi puudused ja eelised? On selge, et ratsionaalset analüüsi ei maksa oodata isiklikult motiveeritud osapooltelt, vaid selle peab tellima sõltumatutelt eelarve- ja pedagoogikaekspertidelt.

Eelkõige tuleks Eesti kooliõpetuses arvestada, et kellegi usku valesti ega erapoolikult ei kajastataks ja et keegi ei tunneks oma õigusi rikutuna. Õigusriigis on kodanikul põhivabadus sellistel puhkudel kohtusse pöörduda. Usun, ei Eesti riigile, religiooniõpetuse ainenõukogule ega puudutatud isikutele või usuühendustele selline usu pärast protsessimine ei meeldiks.