|
Millal ja miks võidelda laste huvide eest? Priit Uring Praegune populism Igal vanemal on oma lapse üle vanemlik võim. Perekonnaseaduse § 50 lg 1 kohaselt vanemal on õigus ja kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda ning lg 2 kohaselt vanem on kohustatud oma lapse õigusi ja huve kaitsma. Vanem on lapse seaduslik esindaja ja seadusliku esindajana on vanemal eestkostja volitused. Lapseealisus ja alaealisus on mitte ainult füsioloogiline vaid ka seaduslik põhjus, miks lastel loomuldasa puudub poliitiline, sotsiaalne ja majanduslik võim kaasa rääkimaks täiskasvanute maailma probleemide lahendamisel. Laste eest võitlemise sotsiaalne vajadus võiks ja saaks tekkida ning peaks tekkima siis ja ainult siis, kui rikutakse nii vanemate õigusi ja kohustusi perekonnaseaduse mõttes kui ka lapse õigusi ÜRO peaassamblee poolt 20. novembril 1989.a vastu võetud “Lapse õiguste konventsiooni” artiklite kohaselt. Praegust populistlikku laste õiguste eest võitlemist saab seletada vaid võitlejate endi noorusega või lastetusega või väheste elukogemustega või õigusalaste teadmiste lünklikkusega selle teema valdkonnas. Õigus- ja teovõime Rääkides lapse õigustest, tuleb tahes-tahtmata selgitada õigusvõime ja teovõime tähendust ning erinevusi. Füüsilise isiku (inimese) õigusvõime on võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Igal füüsilisel isikul on ühetaoline ja piiramatu õigusvõime. Õigusvõime algab inimese elusalt sündimisega ja lõpeb surmaga. Füüsilise isiku teovõime on võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid. Täielik teovõime on 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel). Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime. Alla 7-aastase alaealise tehtud ühepoolne tehing on tühine. Seega kuni 7. aastastel lastel reeglina pole üldse mingit teovõimet. Isegi kuldmunal on kohustused Trendikas “võitlus” laste õiguste eest taandub sellele, et muna õpetab kana, kuigi kana sünnitab muna (kahjuks ikka veel kuke kaasabil!). Kuna lapsed reeglina sünnivad armastusest ja on selle viljad, siis võiks ju neid nimetada meie jaoks ka kuldmunadeks. Jättes kõrvale filosoofia põhiküsimuse, kas muna oli enne kui kana ja kumb keda õpetab, mainigem vaid, et kehtiva haridusseaduse § 8 kohaselt õ ppimine on kooliealistel lastel õigusaktides kehtestatud ulatuses kohustuslik. Ja veel. Koolikohustuslik on laps, kes jooksva aasta 1. oktoobriks saab seitsmeaastaseks. Ja veelgi. Õpilane on koolikohustuslik põhihariduse omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni. E- kontrollist ja üldse kontrollist Piltlikult öeldes on laste teovõime tsiviilõiguslik realiseerimatus asendatud koolikohustusega, mille täitmiseks iga normaalne laps on alati olnud ja on ka edaspidi võimeline. Tulles ringiga tagasi vanemliku võimu juurde, siis perekonnaseaduse kohaselt on vanem kohustatud oma lapse õigusi ja huve kaitsma. Vanem on lapse seaduslik esindaja. Seadusliku esindajana on vanemal eestkostja volitus. Vanemlikul võimul on üks suur piirang - vanem ei või vanema õigusi teostada vastuolus lapse huvidega. Teada, kuidas laps koolis õpib ja kuidas tema saavutusi on hinnatud, on seega mitte ainult vanema õigus vaid ka tema kohustus. See on muide ka lapse huvides, isegi kui laps peaks seda eitama. Seda nn püha kohustust täites ei ole tähtis, kas ema ja isa teevad seda A, B, C, D või E vormis. Ilma vanemliku kontrollita pole võimalik lapsi kasvatada. Kui me ikka soovime, et pesas oleks kuld-, mitte mädamunad… |