Kõik sugulased vastsündinu kallal

www.tommykool.ee

Sündis laps – ning tuleb välja, et teda oodati. Oodati sellise kärsitusega, et emal ja isal pole võimalik lapse lähedalegi pääseda: nad peavad selle õiguse “välja teenima”, tõestama oma lojaalsust ning vanemlikke oskusi. Ning alles siis premeeritakse neid – lubatakse jalutada, sööta ning vannitada seda äsjasündinut.

Tihti on noored vanemad hädas oma oskamatuse, õigusetuse ning ebakompetentsusega. Lisaks veel sünnitusjärgne depressioon, unetud ööd, akadeemiline puhkus ning mahajäetud üsna hea töökoht… Ning kuidagi märkamatult saab laps vanaema omaks, ema ja isa peetakse vaid õpipoisteks ning täideviijateks. See on nüüd küll asjata! Ema sünnitas väikese, et nautida vanemlikku õnne. See oli tema otsus, tema tegu, tema risk ning lootus.

Kohe alguses tuleb oma positsioonid selgeks teha. Kõik põhilised kasvatusküsimused on vanemate otsustada. Nõuanded võib ära kuulata, kuid neid pole tingimata vaja järgida. Abi võib vastu võtta vaid siis, kui see tõepoolest vajalik on. Esmajärjekorras tuleb silmas pidada lapse huve, alles siis tuleb ülejäänu.

Vaid harvadel juhtudel võivad olla erandid. Kas ema nõusolekul või tema palvel võtavad vanavanemad enda peale suurema osa hoolitsusest lapse eest. Näiteks võiks olla poolik perekond, pere, kus vanemad on invaliidid või kui mingitel asjaoludel elab laps vanaema juures. See annab vanavanematele õiguse mõjutada lapse arengut, olla tema saatuse kujundajaks. Teiste sõnadega – vanaemal on õigus abi pakkuda, vanema õigus on see abi vastu võtta või sellest keelduda.

Tihti tunnevad vanavanemad seoses lapselapse sünniga vanemlike tunnete taasärkamist. Nüüd tundub neile, et lisaks varem sündinud lastele, ilmus uus laps. Endised lapsed, so maimukese lapsevanemad, jäävad ikka veel laste staatusesse. Sellisel moel ilmub perekonda autoritaarse ning ülienergilise vanaema vaatevinklist kaks põlvkonda lapsi. Mitte iga elukogenud naine ei oma taktitunnet ega kannatust, et taanduda tahaplaanile ning anda “vanemale lapsele” – noorele emale või isale – võimalus õppida kasvatama “nooremat last” omaenese vigade ja õnnestumiste abil.

Laps saab nime –

sellise, mis just noortele vanematele õige näib. Vanaemad ja vanaisad on juba kasutanud oma õigust kellelegi nime anda. Ei tohiks lasta end mõjutada, kui hakatakse soovitama kadunud sugulaste nimesid: nõus võib olla vaid siis, kui ettepanek langeb kokku noorte eneste tahtega. Võib ju juhtuda, et ka nendel ei tule teist võimalust inimesele nimi anda.

Beebiriided ja kõik muu sinna juurde kuuluv

Kui palju ja mida? Sellest on palju kirjutatud ka raamatutes. Loomulikult võib vanema kogenud nõuandeid kuulata, kuid vaid siis, kui vanaema on tõepoolest asjalik ning majanduslik. Peaks tähelepanu pöörama sellele, kas vanaema on tõepoolest valmis last vajalikuga varustama või annab vaid soovituslikku nõu. Antud juhul on kindlam sõbratari nõuandeid kuulata, kelle laps on veidi vanem. Sellest ajast, mil vastsed lapsevanemad väikesed olid, on vahetunud mitu põlvkonda lapsi, on muutunud ka lapsehooldusvahendid, samuti ka mähkimise, jalutuskäikude ning karastamise “teooria ja praktika”.

Vastsündinu esimene nutt põhjustab täiskasvanutes õudust. Midagi säärast pole siin ammu kuuldud! Ning “vanematele lapsevanematele” hakkab tunduma, et nende lapsed ei karjunud nii südantlõhestavalt, ärkasid öösiti harvemini ning neile meeldis üldsegi kasvada “doktor Spock´i” järgi. Kuid rahu!

Emadus ja isadus pole mitte amet, see on eluhetk ning hingeseisund. Vanavanemad on ammu unustanud, kuidas väikeseid lapsi hoida, pealegi ei istunud 20-30 aastat tagasi keegi kolm aastat lastega kodus. Vastsed vanavanemad on sama naiivsed ja nõutud kui noored ise. Last võib üheskoos rahustada, kuid ei peaks laskma vanemaid ennast juhtida. Võimalik, et nad on targemad üldinimlikumas ning argipäevasemas mõistes, kuid mitte sugugi pole nad seda imiku eest hoolitsemisel.

Võib ju pöörduda kolmandate, kõikide jaoks autoriteetsete isikute poole. Kuid isegi doktor Spock toonitas, et vanemad tunnevad hästi oma last, samal ajal, kui tema, arst, ei tunne neid üldsegi. Seetõttu tuleks kriitiliselt suhtuda nõuannetesse. Parem on püüda äratada endas intuitsioon – sest arenedes lootest imikuks, pole ju laps nii väga muutunudki, tervelt üheksa kuu jooksul enne sündi oli tal juba oma emaga ühine keel leitud.

Loomulikult pole mõtet vanematega tülitseda, eriti siis, kui neist sõltutakse. Kui aga on tunda pealesurumist tõsistes küsimustes, siis tuleks abist ära ütelda ning hoidja leida.

Sugulased

Perekonna sugupuu kroon on haraline ning mahlad ei liigu seal mitte alati sirgeid teid pidi. Tihtipeale on sidemed vanatädiga tugevamad kui isikliku vennaga. Ning tõeliselt lähedaste sugulussidemete alged sirutuvad tulevikku varasest lapseeast. Meie osavõtt lapse elust, kes me talle ka ei oleks sugulusastmelt, toob teda alatiseks meie ellu. Vaid läbi suhtluse, tähelepanu ning huvi lapse vastu, muutume talle tõelisteks sugulasteks. Ja kui palju me ka tema jaoks ei teeks, on osalemine tema elus meie endi jaoks palju olulisem.

Põhiprobleem seisnebki äratundmises, et vanemlike kohustuste täitmine - kui jutt käib osavõtust lapse kasvatamisest - on õnnistuseks meile enestele. Kõik asub oma kohale, kui vajaliku tehnilise abi taga võime näha imepärast võimalust kokku puutuda varase lapsepõlvega. Need, kellel oma lapsi pole olnud, võivad avada lapse ees oma kasutamata jäänud vanemlikud tunded.

Need, kellel on juba täiskasvanud lapsed, võivad taas ja uut moodi, toetudes oma vanemlikele kogemustele, läheneda elu algusele. Need aga, keda vanemaks olemine alles ees ootab, võivad saada vilumust lapsepõlvega suhtlemisel, mis hilisemas elus võib hindamatuks abiks osutuda.