Õpilaste suhtumine kiusamisse ja kiusamiskäitumise iseloomustus

Kristi Kõiv

www.lastekaitseliit.ee

Lastekaitse Liidu projekti “Ei vägivallale” raames viidi 2002. a läbi uurimus koolikiusamisse suhtumise ja selle probleemi mitmete aspektidega seonduvalt.  Uurimus viidi läbi seitsmes erinevas koolis üle Eestimaa, millest  viis olid gümnaasiumid ja kaks põhikoolid, kasutades uurimismeetodina küsimustikku (koostanud K. Kõiv). Uuritavateks oli kokku 1764 põhikooli õpilast (keskmine vanus 13,54 eluaastat, standardhälve 1,57), kelle sooline jaotus klasside ja vanuse kaupa on toodud tabelis 1 ja 2.

Tabel 1. Uuritavate sooline jaotus vanuse kaupa

Tabel 2. Uuritavate sooline jaotus klasside kaupa

Käesoleva uurimuse eesmärke oli kaks: (1) uurida, kuidas põhikooli õpilase suhtuvad kiusamisse ja (2) vaadelda, mida õpilased peavad kiusamiseks ning kuidas nad iseloomustavad kiusamiskäitumise kahte osapoolt – kiusajat ja ohvrit.

Õpilaste suhtumine kiusamisse vägivalda suhtumise taustal

Õpilastel paluti hinnata suhtumist kiusamisse ja vägivalda 7punktisel hinnanguskaalal, mille üks ots (7 punkti) tähistas väga hukkamõistvat suhtumist ning teine ots (1 punkt) tähistas väga pooldavat suhtumist.

Uurimistulemused näitasid, et kõige taunivam oli õpilaste endi suhtumine vägivalda. Tauniv oli ka suhtumine vägivalda oma ümbruskonnas, ühiskonnas ja teistes riikides. Kõige liberaalsemalt suhtusid õpilased vägivalda koolis ja klassis.

Samasugused tendentsid ilmnesid ka suhtumises kiusamisse – kõige taunivamalt suhtusid õpilased ise kiusamisse ning kõige liberaalsemalt suhtuti kiusamisse koolis ja klassis. Vahepealsed hukkamõistvad arvamused seostusid õpilastel suhtumisega kiusamisse ühiskondlikul tasandi.

Õpilaste suhtumise uurimisel kiusamisse ja vägivalda lähtuti sotsiaalse maailma avardumisest õpilase ümber alates endast, oma klassist, koolist, lähemast ümbruskonnast, ühiskonnast kuni suhtumise uurimiseni teistes riikides.

Uurimusest ilmnes, et suhtumine vägivalda ja kiusamisse ei olnud lihtsas lineaarses sõltuvuses sellega, kuivõrd avardus sotsiaalne maailm õpilase ümber.

Kõige taunivam oli kiusamisse ja vägivalda suhtumine õpilastel endil ning kõige pooldavam kooliga seotud ümbruses.

Vahepealsed hinnangud vägivalda suhtumisega olid õpilaste arvates seotud laiema sotsiaalses ümbrusega – ümbruskond, ühiskond, teised riigid.

Kiusamise mõiste

Õpilastel paluti lahti seletada, mida tähendab kiusamine. Vastused kategoriseeriti joonisel 3 toodud kategooriate alla.

Joonis 3. Kiusamise mõiste.

Kõige sagedamini tõid õpilased välja kiusamise kaks liiki – psühholoogiline (asjade äravõtmine ja peitmine, narritamine, mõnitamine, norimine, ignoreerimine, isoleerimine) ja füüsiline (löömine, peksmine, togimine, tõukamine, nügimine), mis iseloomustab kiusamist kui agressiivset käitumist (kokku 74,22% juhtudest).  Õpilased iseloomustasid ka kahte kiusamisele iseloomulikku tunnust – tasakaalutuse võimusuhetes (nõrgemate kiusamine tugevamate poolt, nooremate kiusamine vanemaealiste poolt) (9,26% juhtudest) ja tegevuse korduva iseloomu aja jooksul (7,39% juhtudest). Kiusamisega seoses märgiti ära ka keskkond, kus see aset leiab – kool (5,65%); toodi välja soolised erinevused kiusamises – tavaliselt kiusavad poisid teisi õpilasi (1,48%); täheldati negatiivset suhtumist kiusamisse (1,60%) ning vähesel määral (vaid 0,40% juhtudest) peeti silmas õpetajatepoolset kiusamist õpilaste suhtes.

Kiusamiseks peetakse sellist agressiivset käitumist, kus valitseb kahe osapoole – kiusaja ja ohvri – suhetes tasakaalutus, kusjuures kiusajal on rohkem võimu kui ohvril ning selline negatiivne tahtlik tegevus leiab aset korduvalt eakaaslaste vahel koolikeskkonnas.

Õpilased tõid koolikiusamise defineerimisel esile kõik kolm tunnusjoont: agressiivse käitumise, mis on nii psühholoogiline kui ka füüsiline teisele inimesele haiget või kahju tegemine, võimusuhete asümmeetria kahe osapoole vahel ja negatiivse tegevuse korduva iseloomu, kusjuures kõige suurema osakaaluga kõigist kolmest tunnusest oli agressiivse käitumise kahesugune iseloom – psühholoogiline ja füüsiline kiusamiskäitumine.

Kiusamise liikide esinemissagedus

Erinevate kiusamise liikide esinemissageduse uurimiseks põhikoolis paluti õpilastel anda vastus küsimusele, et kas nad on teatud liiki kiusamist kogenud korduvalt viimase kuu aja jooksul. Uurimistulemustest selgus, et õpilased olid kõige sagedamini kogenud eakaaslastepoolset korduvat kiusamist järgmisel moel: asjade äravõtmine, togimine, narritamine ja tõukamine (vt joonis 4). 

Joonis 4. Kiusamise liikide esinemissagedus.

Kõige enam olid õpilased koolis kogenud selliseid füüsilise kiusamise vorme nagu togimine, tõukamine ja asjade pildumine (keskmiselt 21,96% uuritavatest). Sageduselt teiseks kiusamise liigiks oli psühholoogiline kiusamine, mis oli seotud asjadega – asjade äravõtmine ja peitmine (keskmiselt 15,05%). Samuti olid õpilased sagedasti kogenud psühholoogilist kiusamist, mis toimus verbaalsel teel – narritamine, pilkamine, ähvardamine, hirmutamine (keskmiselt 14,55% uuritavatest). Neljandaks psühholoogilise kiusamise liigiks, mida koolis oldi kogetud, oli sotsiaalne isolatsioon eakaaslaste grupist – tõrjumine ja ühistegevusse mittevõtmine (keskmiselt  9,35%). Sageduselt kõige vähem esines õpilastevahelist tõsise iseloomuga füüsilist kiusamist – löömine, asjade lõhkumine, peksmine (keskmiselt 8,39%).

Seega koolikiusamise erinevad liigid olid järgmised (esitatud sageduse järgi alanevas järjestuses):

füüsilise kiusamise nn kergemad vormid
psühholoogiline kiusamine (asjadega seotud, verbaalne) ja sotsiaalne isolatsioon
füüsilise kiusamise raskemad/tõsisemad vormid.

Kiusaja ja ohvri iseloomustus

Õpilastel paluti tuua välja kiusamises osalejate – kiusaja ja ohvri – iseloomustus. Tulemused näitasid, et kiusajat iseloomustavad jooned ja tunnused saab jagada joonisel 5 toodud kategooriate alla. 

Joonis 5. Kiusaja iseloomustus.

Kõige sagedamini täheldasid õpilased, et kiusajat iseloomustavad mitmesugused negatiivsed iseloomujooned (ahne, arg, ebaviisakas, ebasõbralik, isekas, kade, kergesti ärrituv, kibestunud, kuri, lohakas, laisk, mittehooliv, närviline, omakasupüüdlik, pahatahtlik, uhke, õel, ükskõikne) (22,59% juhtudest), kusjuures kõige sagedamini toodi välja, et kiusaja on ülbe (21,39% juhtudest). Sageduselt järgmine kategooria, mis seostus kiusaja iseloomustamisega oli suhete iseloom kiusaja ja kiusatava vahel – õpilased leidsid, et kiusajal on rohkem jõudu (suurem, vanem, tugevam, võimukam) kui ohvril (13,91%). Kolmas sagedamini esitatud kategooria seostus kiusaja antisotsiaalse käitumisega (agressiivsus, alkoholi tarvitamine, istumajäämine, popitegemine, suitsetamine, halb õppeedukus, õpetajatele vastuhakkamine) (18,25%), mis leiti iseloomulikud olevat kiusajale, kusjuures kõige enam iseloomustas kiusajat agressiivsus. Lisaks sellele iseloomustati kiusajat vastuoluliselt kolmes valdkonnas: (1) sotsiaalse käitumise osas – ühelt poolt negatiivne (isoleeritud, pole sõpru, omaette) ja teiselt poolt positiivne (kambas, palju sõpru, populaarne); välimusega seoses  - ühelt poolt positiivne (uhked riided) ja teiselt poolt negatiivne (halvasti riides, räpakas); (3) hinnangu osas – ühelt poolt negatiivne (halb, loll, jobu), kuid vähestel juhtudel positiivne (ilus). 

Seega iseloomustas kiusajat õpilaste meelest kolm üldist tunnuste kategooriat:

prosotsiaalsete oskuste puudumine ja antisotsiaalne käitumine,

jõu kasutamine teiste suhtes ning

kiusajasse vastuoluline suhtumine ja kiusaja vastuoluline sotsiaalne staatus klassis.

Ohvrit iseloomustavad joonte ja tunnuste kategooriad on toodud joonisel 6, millest nähtub, et kõige enam iseloomustasid õpilased ohvrit selliste iseloomujoontega, mis seostusid tema tõrjutu ja isoleeritu staatusega ning võimusuhetes alamal positsioonil olemisega (arg, hirmunud, kartlik, nõrgem, tagasihoidlik, vaikne, eemaletõmbunud, alandlik, häbelik, kergesti ärrituv, kinnine, kohmakas, kurb, nukker, närviline, vihane, õnnetu) (55,06%). Samuti täheldasid õpilased, et ohver on omaette, isoleeritud või tõrjutud (10,90%); õpilased andsid talle negatiivse hinnangu (loll, jobu, nohik) (7,89%); arvasid, et ta on teistest erinev (5,66%); ei hakka vastu/ei seisa enda eest, kui teda kiusatakse (4,97%); on läbipekstud  (3,26%).

Joonis 6. Ohvri iseloomustus.

Kokkuvõtteks

Esiteks, kiusamisse ja vägivalda suhtumine ei olnud otseselt seotud sellega, et mida kaugem on sotsiaalne maailm lapse ümber, seda liberaalsemalt laps vägivalda või kiusamisse suhtub.

Õpilaste suhtumine kiusamisse ja vägivalda oli mitmesugune: kõige rohkem taunisid nad ise kiusamist ja vägivalda, seejärel seostus tauniv suhtumine kiusamisse ja vägivalda  laiema sotsiaalse kontekstiga lapse ümber ning kõige liberaalsem oli suhtumine koolikeskkonnas aset leidvasse kiusamisse ja vägivalda.

Teiseks, nii nagu kiusamisel on mitu tunnusjoont, nii on ka kiusamise tähendus õpilastele mitmetähenduslik, kusjuures kõige enam teadvustatakse esimest alljärgnevatest joontest: psühholoogiline ja füüsiline kahju eakaaslasele; kiusaja on tugevam ja kiusatav nõrgem, viidates võimusuhetes valitsevale tasakaalutusele; kiusamise korduv iseloom kooli keskkonnas.

Kolmandaks, õpilaste poolt koolis korduvalt kogetud kiusamise liigid sageduselt alanevas järjestuses olid seotud füüsilise kiusamise nn kergemate vormidega – togimine, tõukamine,  asjade pildumine, psühholoogiline kiusamine, mis oli seotud asjadega – asjade äravõtmine ja peitmine ning psühholoogiline kiusamine, mis toimus verbaalsel teel – narritamine, pilkamine, ähvardamine, hirmutamine. Seega oli kiusamise tähendus õpilaste puhul eelkõige sellise varjundiga, millist liiki kiusamist nad kõige enam koolis korduvalt olid kogenud – kas füüsiline või psühholoogiline.

Neljandaks – nii nagu medalil on kaks külge, nii on ka kiusamisel kaks osapoolt –     ohver ja kiusaja, kelle puhul õpilased täheldasid järgmist: ohvril ja kiusajal ilmnesid õpilaste meelest puudujäägid erinevates valdkondades: kiusajal puudusid prosotsiaalsed oskused ja ohvrile oli omane kartlik-arglik käitumine, kiusaja ja kiusatava sotsiaalset staatust tajusid õpilased erinevalt: kiusaja puhul oli see vastuoluline ning ohvri puhul sotsiaalselt tõrjutu või isoleeritu, õpilased suhtusid kiusamiskäitumise osapooltesse erinevalt: kiusajasse vastuoluliselt ja ohvrisse negatiivselt.