Vägivaldne meediasündmus

Vägivaldseid sündmusi meedias uuriti seoses mitme kanaliga – film, multifilm, reklaam, raamat, ajaleht ja ajakiri.

Esiteks, nii vägivaldse filmi-, multifilmi- kui ka raamatusündmusega seoses meenus ligi kolmandikule õpilastest tapmine või mõrv. Sageduselt teisel kohal oli kõigis kolmes meediakanalis peksmise või kaklusega seotud sündmus, mida meenutas ligikaudu viiendik õpilastest (vt joonis  4, 5, 6).

Seega, vägivaldse filmi-, multifilmi- ja raamatusündmusega seostus õpilastel mingi üldine (mitte konkreetne) vägivallajuhtum - tapmine, mõrv, peksmine, kaklus, võitlus. Multifilmis kujutatud vägivaldne sündmus, mis lastele meenus, oli aga oma iseloomult kõige jõhkrama iseloomuga – millegagi teisele pähe löömine, pea plahvatamine, piinamine, laiaks litsumine, viidates multifilmide kõige vägivaldsemale sisule võrreldes teiste meediakanalitega.

Samu tendentse, et vägivallaga seondus midagi üldist, võis täheldada ka vägivallaga seotud pildi meenutamisel ajakirjast (vt joonis 7), sest enamikul juhtudest tuli õpilastele meelde mõni inimeste tapmist, surma, peksmist või kaklust kujutanud pilt ajakirjast. Erandiks oli 11.septembril 2001.a Ameerika Ühendriigis toimunud sündmuste kujutamine.

Teiseks, vägivallaga seotud lugu ajalehest polnud aga õpilaste arvates seotud vägivallaaktidega üldiselt, vaid eelkõige meenusid konkreetsed juhtumid (vt joonis 8): poiss vägistas nooremaid tüdrukuid, Juri Ustimenko poolt toime pandud sarimõrvad, 11. septembri 2001.a sündmused Ameerika Ühendriikides või tulistamine Saksamaal, kui koolipoiss tappis koolikaaslasi. 

Seega, vägivald erinevates meediakanalites oli jätnud erineva iseloomuga jälje laste mällu – seoses filmis, raamatus, multifilmis ja ajakirjas kujutatud vägivallaga meenus õpilastele üldist laadi agressiivne käitumine, kusjuures multifilmides kujutatud vägivald oli oma iseloomult kõige räigem ja jõhkram.

Teistsugused tendentsid ilmnesid seoses vägivalla kujutamisega ajalehtedes – lastele jäid meelde teatud konkreetsed vägivaldsed sündmused. 

Kolmandaks,  kõige sagedamini meenus õpilastele “Sprite’i” reklaam, kus kujutati vägivalda kahel moel, näidates kõrbes mao poolt hammustada saanud rändurit, kellele ei antud abi ning surnud kala akvaariumis. Sagedasti meenutasid õpilased Lastekaitse Liidu poolt organiseeritud vägivallavastast kampaaniat “Karu näeb”. Veel tulid lastele meelde vägivalda sisaldavad filmide ja  politseisaadete reklaamid ning mõned konkreetsed reklaamid, nagu “Tide” pesupulbri reklaam, kus poisid läksid puhta särgi pärast kaklema või “Eesti Ekspressi” reklaam, kus poiss lõikas karu kääridega katki (vt joonis 9). 

Seega olid kahte liiki vägivalda sisaldavad reklaamid tugevasti laste mällu sööbinud: (1) teatud reklaamiklipid, mis sisaldasid nii füüsilist kui ka psühholoogilist agressiivset käitumist teiste inimeste suhtes ning (2) vägivaldsed filmide ja politseisaadete reklaamid, millest viimase puhul on tegemist uue vägivaldse meediakanaliga, mis laste meeli köidab – vägivaldsed uudised.

Reklaamiga seonduva positiivse tendentsina võib välja tuua kaks aastat tagasi Lastekaitse Liidu poolt korraldatud vägivallavastase reklaamikampaania “Karu näeb”, mis näitab reklaamimeedia suurt mõju laste käitumise mõjutajana vägivallavastaste hoiakute ja suhtumiste kujundamisel ja süvenemisel.

Vägivallaga seotud juhtum lähiümbruses  

Õpilastel paluti meenutada vägivallaga seotud juhtumit koduümbruses, koolis, klassis, kodus ja tänaval.

Esiteks, uurimistulemused näitasid, et vägivallaga seoses meenusid õpilastele kõige enam juhtumid klassis ja koolis (vt joonis 10, 11). Klassis aset leidnud vägivalla juhtumitest meenus üle 60% juhtudest eakaaslastevaheline kaklemine ning koolis aset leidnud vägivalla juhtumitest meenus ligi 70% juhtudest kaklemine ja peksmine eakaaslaste vahel. Samuti täheldati sagedasti koolikeskkonnas toimuvat kiusamist, eriti psühholoogilist kiusamist. 

Teiseks, tänava ja koduümbrusega seoses tuletasid lapsed meelde ühel kolmandikul juhtudest kaklust ja peksmist (vt joonis 12, 13), kusjuures mõlema juhul meenus õpilastele kõige enam kaklus joodikute/kodutute/pükkarite hulgas. 

Kolmandaks, kõige vähem oli vägivallaga seotud juhtumi meenutamine seotud koduga –ainult 15% lastest seostas seda kaklusega õe või vennaga kodus (vt joonis 14). Vähestel juhtudel meenutati lapse tüli vanematega, vanematevahelist tüli või seda, et vanemad kasutasid lapse suhtes füüsilist karistamist.

Seega, lapse lähiümbruses on kodu see keskkond, kus vägivalda  kõige harvem ette tuli ning koduvägivalla iseärasuseks on asjaolu, et see ei leia tavaliselt aset vanema ja lapse vahel, vaid toimub õdede-vendade vahelise kaklusena.

Teise keskkonnana oma lähiümbruses, kus lapsed vägivallaga sagedasti kokku puutusid, oli koduümbrus, kust on laste mällu sööbinud eelkõige ühiskonna heidikutest täiskasvanute (joodikute, prükkarite ja kodutute) omavaheline kaklemine.

Kõige sagedamini meenutasid lapsed vägivalda seoses koolikeskkonnaga – kaklemist ja peksmist kui füüsilise agressiooni vorme ja psühholoogilises vormis toimuvat kiusamist eakaaslaste vahel.

Kokkuvõtteks

Esiteks, ühelt poolt selgus eelmisest uurimusest, et õpilaste suhtumine erinevas keskkonnas toimuvasse kiusamisse ja vägivalda on järgmine – kõige taunivamalt suhtusid õpilased ise kiusamisse ja vägivalda, tauniv suhtumine oli seotud lapse lähima ümbrusega ning kõige liberaalsem oli suhtumine kiusamisse ja vägivalda koolikeskkonnas.  

Teiselt poolt, vaadeldes seda, kuivõrd sageli meenutavad õpilased vägivaldseid sündmusi seoses erinevate keskkondadega, selgusid eelnevalt esitatule vastupidised tendentsid – kõige vähem meenus lastele vägivald seoses oma minaga – kõige harvemini kodus, seejärel koduümbruses ning kõige sagedamini täheldati vägivalda koolikeskkonnas. 

Seega olid vägivalla kogemine ja vägivalda suhtumine omavahel negatiivselt seotud –  mida tõenäosemalt seda kogeti, seda suurem oli tõenäosus vägivalda liberaalselt suhtuda ning vastupidi – mida taunivamalt vägivalda suhtuti, seda väiksem oli vägivalla kogemise tõenäosus. 

Teiseks, erinevates meediakanalites kujutatud vägivald jättis lapse mällu erineva iseloomuga jälje:

Seoses filmides, raamatutes, multifilmides ja ajakirjades kujutatuga meenus lastele mingi üldist laadi vägivaldne sündmus, kusjuures multifilmides kujutatud vägivald oli kõige räigem ja jõhkram;

Vägivalla kujutamine ajalehtedes seostus aga lastel mitte üldiste, vaid konkreetsete sündmustega;

Vägivalda puudutavate reklaamide meenutamine tõi välja kahesugused tendentsid: (1) selle meediakanali vahendusel mõjus  lastele mitte ainult füüsiline, vaid ka psühholoogiline agressiivne käitumine ning (2) lapsed meenutasid  aastatetagust vägivallavastast kampaaniat, mis peegeldas vägivallavastaste hoiakute ja suhtumiste kujunemist ja süvenemist.

Kolmandaks, multifilmi “Tom ja Jerry” vägivaldsed kangelased ning selle filmi vägivaldne sisu olid lastele kõige enam negatiivsete mudelitena meelde jäänud võrreldes teistes meediakanalites, näiteks filmides ja raamatutes kujutatud kangelastega.  Meeldejäävamad vägivallamudelid raamatukangelastena olid pärit koolikirjandusest – Indiaani Joe, Tasuja, Meelis, Kalevipoeg ning vägivaldsete filmikangelaste esikolmik seostus näitlejatega (Arnold Schwarzenegger, Chuck Norris ja Jean Claude Van Damme), kelle korduv vägivaldse käitumise mudel oli vajutanud pitseri laste mällu.