Keskendumisraskustega lapsed

Tuuli Elstrok

Õpetajate Leht, 28. veebruar 2003

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) on seisund, mille puhul on lapsel raskusi keskendumisega ning sellest tulenevalt ka õppimise ning korrale allumisega. Mõned neist lastest on üliaktiivsed, teistel on ülekaalus tähelepanuhäired.

ATH-ga lapsel on raskusi tegevuse lõpuleviimisega, ta ei jälgi õpetajat, segab tundi, tal on raske oodata tunni lõppu või oma järge rühmatöös ja mängus, temaga juhtub sageli õnnetusi, pigem mõtlematuse kui sihiliku vastuhaku tõttu võib ta kergesti eksida korranõuete vastu jne.

Eesti Lastefondi projekt “Hüperaktiivsete laste lastevanemate tugirühm” toimub juba teist aastat. Alguses loodi tugirühm ühe lapsevanema initsiatiivil Tallinnasse, veidi hiljem Tartusse, Haapsallu ja Pärnusse. Detsembris 2002 alustas tööd ka Jõhvi tugirühm. Eesmärk on lapsevanemate nõustamine, nende n-ö töökorras hoidmine, masendusest ja depressioonist välja aitamine. Kui vanemad kodus enam ei jaksa 24 tundi oma lapsega tegelda, haarab tänavaelu ATH-ga lapsed oma rüppe, sest need lapsed on uudishimulikud, süsteemitud ja tahavad olla tähelepanu keskpunktis. Seetõttu võivad nad edukalt saada niihästi aktiivseteks ärimeesteks kui ka kuritegelike jõukude liikmeteks.

Oluline on võimaldada vanematele ning ka õpetajatele-kasvatajatele omavahel kokku saada, hankida infot lapse ohjamise meetmetest jne. ATH-ga laste vanemate tugirühma tööd nimetab dr E. Eik uimastipreventsiooniks, sest ATH-ga lapsed, kel puudub kodu toetus, on narkomaanide taimelava. Nende sattumist uimastitarvitajate hulka põhjustavad emotsionaalne tasakaalutus, reaktsioonide ohjeldamatus, uudishimu, ülienergilisus ning kontrollimatu impulsiivsus.

Üks lapsevanem Tartust käib oma sõnul tugirühmas selleks, et saada natukeseks lapsest eemale, ilma et peaks selle pärast südametunnistuspiinu tundma – ka tugirühmas tegeleb ta samade küsimustega, millega kodus kokku puutub. Lisaks saab ta tugirühmast infot, kuidas paremini lapse ja endaga toime tulla, ning kuuleb õpetajate mõtteid ja küsimusi.

ATH-ga lapsel on raske keskenduda

ATH esineb 7–12% lastest, poistel on see häire 3–4 korda sagedamini kui tüdrukutel. ATH-ga kaasnevad depressioon, käitumishäired ja spetsiifili- sed õpivilumuste häired. Hiljemalt koolis ilmneb ATH üks peamisi sümptomeid – keskendumishäire.

Pärnu kooliõpetaja: “Ühe ATH-ga lapsega klassis tulen toime, ka kahega, sellepärast, et ülejäänute rahulik olek nakatab rähklejaid ja nad rahunevad. Kui neid on klassis rohkem, ei jätku tähelepanu ja õppimine ei edene. ATH-ga laste koondamine ühte klassi ei tule kõne allagi. Nende laste rahutus, agressiivsus ja nihelemine “nakatavad” ka parajasti keskendunud lapsi. ATH-ga lastele on hea, kui nende vanematele on õpetatud lastega toimetulekut ja koolis on abiõpetaja, kes aitab õppetöös mahajääjaid.”

ATH-ga laps võib õpetajaga nelja silma all olles hoopis teisiti käituda kui klassis teiste õpilaste seas. Seetõttu tekivad vahel arusaamatused kooli ja kodu vahel – õpetaja väidab, et last on raske tunnis ohjata, vanemad aga ei usu seda, sest kodus ei ole laps selline. Sel juhul on kasulik pidada näiteks kaustikut, mille abil lapsevanemad ja õpetaja suhtlevad. Nii saavad mõlemad pooled vajalikku infot lapse käitumise kohta ühes või teises keskkonnas, last ei noomita enam klassi ees, mis võib teda negatiivselt meelestada, ja lapse päevikusse ei kirjutata märkusi. Väga sageli on ATH-ga lapsed andekad, teevad oma ülesanded kiiresti ära ning siis lihtsalt igavlevad tunnis.

ATH-d saab diagnoosida ainult psühhiaater. Kui diagnoos on määratud, on vaja, et vanemad sellest ka kooli, eriti lapse klassijuhatajat teavitaksid. Vastasel korral peab õpetaja last lihtsalt kasvatamatuks ning suhted kodu ja kooli vahel halvenevad. Kõigele lisaks võib laps sattuda tembeldamise ohvriks – kui ta koolis pidevalt kuuleb, et on “paha laps”, võtab ta selle ajapikku omaks ning hakkabki vastavalt käituma. Kui õpetaja on lapse eripärast teadlik, ei keela ega hurjuta ta õpilast liigselt. Näiteks lepivad laps ja õpetaja kokku mingis liigutuses (õpetaja kohendab prille või tuleb lapse laua juurde), mida õpetaja teeb, kui laps hakkab “rajalt kõrvale kalduma”; siis õpib laps ära tundma olukordi, milles ta ei suuda oma reaktsioone kontrollida.

Soovitused õpetajale ATH-ga lapse kohtlemiseks

– Koguda kannatlikkust. Püüda säilitada lapse (ja ka enda) eneseväärikus ning võimalikult positiivne õhkkond.
– Võimalike segajate kõrvaldamine (nt ei tohiks ATH-ga laps istuda aknapoolses reas, sest ta kipub mööduvaid inimesi vaatama või unistama); esimeses pingis istuda oleks kõige kasulikum nii lapsele kui õpetajale.
– Klassiruumi seintel ei tohi olla liiga palju pilte jms, mis tähelepanu õpiülesandelt kõrvale juhivad.
– Jälgida, et lapse laual ei oleks liigseid esemeid (teiste õppeainete raamatuid, mänguasju ja muud).
– Pakkuda lapsele ka tunni ajal aktiivset tegevust (nt paluda tahvlilappi pesta või kriiti tuua jne).
– Ülesannete andmisel üritada saavutada lapsega silmside, kindlasti ei ole soovitatav ülesandeid anda tahvlile kirjutamise ajal.
– Püüda keerulisi sõnastusi esitada võimalikult lihtsalt.
– Veenduda, et õpilane saab ülesande sisust täpselt aru enne, kui ta seda lahendama hakkab.
– Luua tingimused, et õpilasel poleks ebameeldiv tulla täpsustama ülesande sisu. Enamik ATH-ga lapsi ei kipu abi küsima.
– Arvestada, et ATH-ga lapsed vajavad sageli rohkem aega ülesannete lahendamiseks kui teised.
– Hoiatada võimalikult vara muudatustest. Muudatused õppekavades või muudes tegevustes on ATH-ga lapsele teistest raskemini talutavad.
– Anda võimalikult vähe erinevaid ülesandeid korraga, korrata need selgel häälel üle.
– Püüda last mitte karistada, sest ta enesehinnang on niigi madal.
– Hästi organiseeritud töötamine kogu klassiga sobib ATH-ga lapsele.
– Vältida naeruvääristamist ning teravat kriitikat, sest ATH-ga lapsed on väga haavatavad ning kaotavad kergesti kontrolli käitumise üle.
– Säilitada huumorimeel, see on parim pingete maandaja kogu klassile.
– Mõelda välja meetodeid lapse innustamiseks.

Laps vajab kiitust

Koolipsühholoogi nõuandeid silmas pidades saaksid vanemad ja õpetajad vähendada ATH-ga laste negatiivseid ning arendada positiivseid käitumisviise. Väga oluline on, et vanem teadvustaks lapsele tema häire olemuse ning avaldumisvormi(d). Sellest on paju kasu, kui laps teab, et tal on probleeme tähelepanu- ja keskendumisvõimega, sest et ta ei suuda alati vältida liigset impulsiivsust.

Oluline on last kiita, anda rohkelt positiivset tagasisidet. Vastasel korral võib kool lapse jaoks veelgi ebameeldivamaks muutuda.

Õpetajatel tuleb tihti lahendada laste omavahelisi tülisid ja probleeme. Kõigepealt on vaja aru saada, et ATH-ga laste puhul on probleemide lahendamine ja nõuannete pakkumine tunduvalt raskem kui tavaliste laste puhul. Ootamatud korraldused või ebaedu võivad lapse endast nii välja viia, et ta võib hakata asju loopima ja väljendama räigete sõnadega oma protesti – ma tapan su ära; lõikan su saega lõhki jne. Siis vajab õpetaja teadmisit ATH kohta ja oskusi, et olukord kontrolli alla võtta. Väiksema lapse võib lihtsalt teise ruumi viia maha rahunema, sõnaga rahustamine eriti ei aita. Kiirustamine, süüdistamine ning ebaõiglane suhtumine lapse käitumisse vallandab uusi ootamatuid kriise. Mida rohkem õpetaja lapse impulsijuhtimise puudulikkuse probleeme teab, seda vähem tunneb ta end ka keerulises olukorras puudutatuna, sest ta teab, et laps ei ärritu isiklikult tema peale.