Eesti ja iive

Priit Uring, varinõunik

Vaatlen rahvast järgneva arutluse raames riigi osaluseta. Riigita Eesti on viljastav Eesti. Kuid kahjuks mitte sünnitav Eesti. Jälgige statistikat. Sünde oli 98. aastal 12, 2 tuhat, 99 aastal 12,5 tuhat ja 2000. aastal 13,0 tuhat.

Ja nüüd abordid. Aborte oli 98. aastal 18, 2 tuhat, 99. aastal 17, 0 tuhat ja 2000. aastal 15, 3 tuhat. Statistiliselt kajastatud viljastumiste koguarv oli seega 98. aastal 30, 4 tuhat, 99. aastal 29, 5 tuhat ja 2000. aastal 28, 3 tuhat.

Kolmanda näitajana liidame siia juurde veel surmade statistika samal ajavahemikul. Surmasid oli 98. aastal 19, 4 tuhat, 99. aastal 18, 4 tuhat ja  2000. aastal 18, 4 tuhat. Et tänapäevale lähemale tulla, siis 2001. aastal oli surmasid 18, 5 tuhat.

Kõik eeltoodud näitajad on üldiselt stabiilsed.

Seega ületasid viljastumised surmasid 98. aastal  11,0 tuhande, 99. aastal 11,1 tuhande ja 2000. aastal 9,9 tuhande võrra. Viljastumiste ja surmade vahe näitab rahva elupotentsiaali. Vaatame veel võrdluseks elupotentsiaali  suhet nn negatiivse iibe näitajasse. See näitaja oli 98. aastal miinus 7,1 tuhat, 99. aastal miinus 5,9 tuhat ja 2000. aastal miinus 5, 3 tuhat.

Kui kõik viljastused oleks säilitatud ja inimlapsed ilmale toodud, oleks iive olnud plussis 98. aastal 3, 9 tuhande, 99. aastal 5, 2 tuhande ja 2000. aastal 4, 6 tuhande inimese võrra.

Ja nüüd kõige kurvem järeldus. Viljastatud loodetest hävitati enne sünnini jõudmist kaugelt rohkem kui osa neist ilmavalgust näeb.  Nii oli abortide ja sündide vahe abortide kasuks 98. aastal 6, 0 tuhat, 99. aastal 4, 5 tuhat ja 2000. aastal 2, 3 tuhat.

Jutt eesti rahva väljasuremisohust on aluseta ja ei peegelda tegelikkust. Valmisolek ning võime elu jätkata on elusolendite, ka inimese looduslik ja loomulik omadus. Võib öelda, jättes kõrvale individuaalsed suhted ja emotsioonid, et sooliselt erinevad inimesed viljastuvad loodusloolise paratamatuse tulemusena, kurioosumiks see, et ühes äärmuses on see paratamatus rüütatud armastuse, teises äärmuses aga vägistamise vormi. Sealjuures ka Eesti rahvale on iseloomulik täiesti normaalne võime paljuneda ning arvuliselt kasvada.   Kui seda siiski ei juhtu ja iive on negatiivne, ei saa inimesi endid selles küll peamiselt süüdistada. Üldised põhjused peituvad pigem kehvades elutingimustes ja rasketes sotsiaalsetes oludes, kui võimetuses paljuneda.

Ja lõpetuseks. Omariiklus on taastatud selleks, et põhiseaduse kohaselt tagada eesti rahva säilimine ja arenemine läbi aegade.  Täisealised eestlased on selleks loomuldasa valmis. Kui aga riik selleks soodsaid tingimusi ei loo, on see põhiseaduse ränk rikkumine ja riigiametnikud, kes ei suuda tagada rahva elujärje paranemist ning ei loo rahvaarvu suurenemiseks tagatisi, ei väärigi rahvaesindaja ja ametniku austavat seisundit. Sellised “kogulased” ja ametnikud tuleb lihtsalt välja vahetada. Loodetavasti annavad  tulevaseed valimised selleks reaalse võimaluse.