Abieluõigus Roomas: vormid, teke, vara, lahutamine

Vana-Roomas, eriti selle eraõiguse õitsengu ajal (3. s. eKr – 2. s. pKr)  kehtinud abieluõigus. Vaatleksime ennekõike klassikalise Rooma perekonna struktuuri ja abielupoolte isiklike suhteid, seejärel abielu sõlmimise vorme, abielu- ja abikaasade varaga seotud probleeme ning lõpuks abielu lahutamise. Sellised perekonnaõiguse olulised aspektid nagu laste- ja eestkosteõigus jäävad väljaspool käesoleva töö teemast, sellepärast neid siin ei käsitleta. Referaadi lõpposas võrreldakse klasikalist Rooma abieluõigust tänapäeva Eestis kehtiva õiguse vastavate aspektidega, samuti uue Perekonnaseaduse projekti põhimõtetega. Justinianuse-aegsed muutused Rooma abieluõiguses leiavad antud töös käsitlust vajalike viidete tasandil.

 Klassikalises Roomas  toiminud perekonnasuhted kandsid patriarhaalset iseloomu: kogu pere oli ühendatud perekonna isapaterfamilias` e – võimu all. See võim - ladina keeles patria potestas laste suhtes ja manus teiste patriarhaalse pere liikmete suhtes - laienes nii tema lastele (ka täiskasvanutele), orjadele kui ka tema naisele ja sugulastele. Naisel manuse õigus puudus, isegi tema enda laste suhtes 1; ta  ei olnud võrdõiguslikuks õigussubjektiks, jäädes – reeglina – mehe võimu all (in manu mariti 2). Teiste sõnadega, abielumees oli tavaliselt persona sui iuris (kui ta ise polnud oma isa võimu all), ta naine – persona alieni iuris (kui ta oli mehe manus` e all). Võib veelkord rõhutada, et nii manus`e instituut kui ka edaspidi käsitletavad abieluvormid olid  Rooma kviriitlikule õigusele omased ja järelikult kehtisid ainult Rooma kodanike vahel.

 Rooma abieluõigus erines oluliselt kaasaaegsest selle poolest, et nii abielu sõlmimine kui ka selle lahutamine kuulus täielikult erasfääri  - riiklikud asutused sellega ei tegelenud ega püüdnud perekonnasuhteid kuidagi mõjutada. 3 See on seletatav Rooma õiguse konservatismiga: mitmeid aspekte reguleeris ikka veel perekonna vanemate meeste võim, nagu see on tavaline arhailse õiguse puhul.  

Vaatamata paterfamilias`e võimule ei olnud Roomas võimalik abielu, millega kasvõi üks abielluv pool  polnud nõus, kuigi vaja oli ka nende isikute nõusolekut, kelle võimus abielupooled olid (kui olid) . 4 “Abielu on mehe ja naise liit, kogu elu ühtsus, jumaliku ja inimliku õiguse ühinemine”, - iseloomustab Rooma abielu Modestinus 5, lähenedes seejuures teatud määral abielu tänapäevasele mõistele 6.

 Peale abielu nagu sellise – nuptiae, millest edaspidi, tunti Roomas veel sellele eelnevat kokkulepet või kihlust – sponsaliae. Kokkulepet võiti sõlmida ka ilma tulevaste abikaasade juuresolekuta, vaid nende teada või nende hilisema heakskiidu tingimusega. 7 Kihluse kokkulepe tähendas juba teatud laadi õigussuhet kahe perekonna vahel, mis meenutas oma järelduste poolest sugulussuhet; peigmees tegi pruudile kinke (arrha sponsalicia), mida kihlusest ära ütlemisel tuli tagastada (äraütlemisel naise algatusel -  nelja- või kahekordselt) . 8 Muus mõttes oli abielueelsest kokkulepest taganemine suhteliselt vaba.

Kokkulepele tavaliselt järgnes abielu. Mehe võimu – manus`e -  naise üle olemasolu või puudumise järgi jagunevad Rooma abieluvormid kaheks: need on kas abielud cum mano või abielud sine mano. “Abielus cum mano satub naine nii isiklikes kui ka varalistes suhetes mehe võimu alla. Teda vaadatakse kui tütart. Abiellumisega kaotab naine kõik oma sidemed endise perekonnaga, muutub juriidiliselt neile täiesti võõraks ja kaotab pärimisõiguse endise perekonna liikmete suhtes.” 9 See patriarhaalne abieluvorm oli Roomas vanimaks, levinud varasema vabariigi ajal ning domineeris arvatavasti kuni vabariigi perioodi teise pooleni. 10Abielu cum mano muutis abielunaise olukorda kindlasti ebasoodsaks 11, mille vastu otsiti vahendeid juba Kaheteistkümne tahvli seaduste ajal: juba selles seadustekogus, mille koostamisega alustati aastas 451 eKr, on ette nähtud võimalus vältida manus`e tekkimist, katkestades igamise kulgnemist usus`e teel tekkinud abielus. See võimalus kandis nimetust usurpatio trinoctii: naine lahkus mehe majast kolmeks ööks aastas, jättes niiviisi perekonna sümboolselt maha. Jälgides sellist riitust, naine jäi seaduse järgi ka abielus mehelt isiklikult sõltumatu; ta jäi samuti oma vanemate perekonna, mitte mehe perekonna liikmeks, säilitas võimalust oma suguvõsa liikmetelt pärida ning omada varandust. Selline uudne paindlik vorm – abielu sine mano – sisaldas kasulikke võimalusi vara pärimiseks ja haldamiseks, ent oli vastuolus Roomas kaua aega kehtiva patriarhaalse korraga. Naist oli peetud mehe suguvõsale võõraks. Vaatamata sellele abielu oli seaduslik ning lapsed sellest – abielulised lapsed; naine ise laste emana oli oma mehele uxor (abikaasa), mitte armuke. 12 Elmar Ilus, arutledes abielu sine mano päritolu üle, meenutab ka võimalust, et see on tekkinud patriitside ja plebeide vahelisest abielust. 13 Igal juhul, suure osa Vana-Rooma ühiskonda vajadustele vastas piisaval määral ka abielu cum mano süsteem: mõlemad vormid eksisteerisid paralleelselt klassikaliste juristide ajani välja.

Roomas tunti kolme abielu sõlmimise vormi (esialgu eeldati ka, et iga vormi järgi sõlmitud abielu puhul on naine mehe võimu all). Gaius kirjutab nende vormide kohta niiviisi:

(109)Sed in potestate quidem et masculi et feminae esse solent; in manu autem feminae tantum conueniunt.(110)Olim itaque tribus modis in manum conueniebant: usu, farreo, coemptione. (111)Vsu in manum conuenibat quae anno continuo nupta perseuerabat; nam ueluti annua possessione usucapiebatur, in familiam uiri transibat filiaeque locum optinebat. Itaque lege ХII tabularum cautum est ut si qua nollet eo modo in manum mariti conuenire, ea quotannis trinoctio abesset atque eo modo usum cuiusque anni interrumperet. Sed hoc totum ius partim legibus sublatum est, partim ipsa desuetudine obliteratum est. (112) Farreo in manum conueniunt per quoddam genis sacrificii quod Ioui Farreo fit, in quo farreus panis adhibetur: unde etiam confarreatio dicitur; conplura praeterea huius iuris ordinandi gratia cum certis et sollemnibus uerbis, praesentibus decem testibus, aguntur et fiunt. Quod ius etiam nostris temporibus in usu est; nam flamines maiores /.../,item reges sacrorum, nisi ex farreatis nati non leguntur, ac ne ipsi quidem sine confarreatione sacerdotium habere possunt. (113) Coemptione uero in manum conueniunt per mancipationem, id est per quandam imaginariam uenditionem: nam adhibitis non minus quam V testibus ciuibus romanis puberibus, item libripende, emit eam mulierem is cuius in manum conuenit. [14]

((109) Isa võimu all on tavaliselt nii mehi kui ka naisi; abikaasa võimule alluvad vaid ainult naised. (110) Niisiis kunagi see üleminek mehe võimu alla teostati kolmel viisil: igamisega, ohvrileivaga ja ostuga. (111) Igamisega  astus mehe võimusse see naine, kes terve aasta kestel jäi /tema/ abikaasaks vahet pidamata; saanud nagu aastase valduse tulemuseks mehe omandiks, astus ta tema perekonda ja võttis tütre kohta/ tütre kohale. Sellepärast ХII tahvli seadusega on püstitatud/..., et kui mingi naine ei taha niiviisi mehe võimusse astuda, siis peab ta igal aastal lahkuma oma majast kolmeks ööseks korraga  ja niimoodi katkestada iga-aastast igamise kulgnemist. Ent kogu see õigus on osaliselt hävitatud seadusandlikul teel, osaliselt kadunud mittekasutamise tõttu. 15 (112) Ohvrileivaga saavad naised mehe võimusse teatud moodi püha toimingu kaudu, mis on teostatud pruudi poolt ja mille juures tarvitatakse nisuleiva; sellepärast selle piduliku abiellumisriituse nimetatakse confarreatio` ks. Peale selle, selle õigussuhe kindlustamiseks teostatakse ja tehakse väga paljut teatud pidusõnu saatmises /lausumisega ja kümne tunnistaja kohalolekul. See õigus on isegi kaasajal veel kasutusel. Nimelt, vanematesse flamiinidesse /.../ja samuti vanempreestritesse määratakse ainult need, kes on sündinud abielust, sõlmitud ohvrileiva piduliku akti kaudu, sellepärast ilma confarreatio` ta nad isegi ei saa preestri ametit./-sse. (113) Mis puutub “ostusse”, siis selle alusel astuvad naised mehe võimusse mancipatio teel, s.t. sümboolse müügi alusel; mitte vähem kui viie tunnistaja Rooma täisealistest kodanikest, ja samuti kaalumehe, juuresolekul ostab naise see, kelle võimu alla ta läheb.) 16

            Gaiuse kirjeldusele võib lisada mõningaid kommentaare. Confarreatio oli arvatavasti vanim, kõige rohkem ritualiseeritud  abielu sõlmimise vorm, mille kasutasid patriitsid; coemptio (“ost”), mille teostati tavalise mancipatio vormeli lausumise kaudu, muutus aegamööda ühiseks kõigile ühiskonnakihtidele. 17 Coemptio võis pärineda arhailises õiguses tavalisest naise ostmisest, kuid allikate ebapiisavus ei luba enam seda kindlaks teha. 18 Usus aga võis Elmar Ilusa järgi pärineda vanematest katsetest legaliseerida mõne vormiveaga või vormivabalt sõlmitud abielu, nagu näiteks naise röövimise puhul. 19 Kõik need kolm vormi, mis vabariigi ajal reeglina  viisid manus`e tekkimisele, hakkasid hiljem aegamööda kaduma: ennekõige usus, siis confarreatio (nagu Gaiuse eelnevast tsitaadist on ka näha – vt lk 3-4); coemptio säilis kuni klassikaliste juristide ajani välja, ent tavaliseks abielu (sine manu!) sõlmimise viisiks muutub tollal abiellumise kokkulepe sõlmimine - nuptias consensus facti 20.

Abielutemaatikaga on tihedalt seotud abieluvara küsimus.