Kas uus seksrevolutsioon? Või kuidas…

Enn Vetemaa

Eesti Päevaleht, 8. detsember

Ühiskonna suhtumine kolmandasse noorusesse jõudnutesse tasapisi paraneb

Kui ma ühel novembrilõpupäeva varasel hommikutunnil väikeselt välisreisilt koju saabusin, olin rõõmsalt üllatunud: ETV “Terevisioonis” vaatas mulle vastu ühe tuttava androloogi (meesteteadlane) nägu, ja ma sain kuulda, et on välja kuulutatud erootikaaineliste fotode võistlus, mille lõpptähtajaks, olgu seegi meenutatud, 31. jaanuar; ja piltide modellideks daamid ja härrad, kelle vanusepiir on ületanud 40 eluaasta piiri! Oh imet!

Kõrgeimat vanusepiiri aga polegi ette antud...

Raadio lahti keeranud, kuulasin hea ja samuti ammuse tuttava seksuoloogi-riigikogulase (huvitav sõnapaar, eks!) dr Haugi häält. Mida ta siis tol hommikul rääkis? Rääkis seda, et inimeste seksuaalelus on tihti kaks tippaega: esimene 20. aastates, teine kohe pärast pensionile minekut (enamasti 60. eluaastad). Kuis nii? Miks? Eks ikka sellepärast, et siis on veel kokkujäänud paaridel teineteise jaoks jälle rohkem aega.

Seksida võib elu lõpuni

Loomulikult on need palangud veidi erinevat laadi – eakamaid inimesi pole ma trepikodades aknalaudadel vastastikku embamas näinud, aga eks neil ole enamasti juba korterid ka oma eluajal soetatud, nii et miks nad peaksidki siis halbades tingimustes...?

Tol hommikul saadud informatsioon polnud mulle loomulikult uus, kuid paljudele, ja eriti just noortele, võis ta olla küll. Kas tõesti, võisid nad imestada, võib kahe inimese armastus, ja seda veel kõigis selle hingelistes ja kehalistes väljendusvormides, kesta kuni kirstukaane sulgumiseni?! Mis jutt see on?! Kinnitan, et sulatõsi, ja olen kindel, et paljud noored seda kunagi ka kogevad. Vananemine on nii aeglane ja märkamatu protsess, et ei saa ühel päeval otsustada: alates tänasest olen juba liiga vana!

Niisugustest asjadest rääkimine oli minu kõrvadele meil, Eestimaal, igatahes senikuulmatu. Prantslastel ei peeta troisičme age’i – kolmandat noorust – juba ammu enam ajaks, mil vanemad lapselastele hommikust õhtuni käpikuid koovad ja piibutavad papid kamina ees kaugete aegade lugusid pajatavad. Kolmas noorus, paljudele nii igatsetud pensionipõlv, on sobiv aeg just nende asjadega tegelemiseks, milleks varem lihtsalt aega ei olnud: reisimine, rannarõõmud.

Vähe pole neidki, kes võtavad mõne võõrkeele õppimise käsile. Ning riietusele ei pöörata senisest põrmugi vähem tähelepanu, pigem ehk veel enam. Kes tahab mõnd omaealist või noorematki ära võluda, võib riietuda kogunisti väljakutsuvalt. Turistide seas kohtab selliseid isikuid küllaga – muidugi rohkem suveajal. Nii et tee, enne muidugi pildistatavalt viisakalt luba küsides, neist või erootilise maiguga fotosid.

Mis mind aga eakatesse uut moodi suhtumise juures kõige enam rõõmustab? Ma loodan siiralt, et paljusid minu eakaaslasi julgustab see parandama oma elukvaliteeti. Ehk taipavad lõpuks nooredki, et eakavõitu paarike baaris ei peaks kohe põlastust tekitama, et näe, mis hullud ropud vanainimesed. Mida nad siit otsivad?!

Praegu on olukord selline, et kondoome ostev vanaproua võib apteegis pealtnägijates vapustuse tekitada. Kui mitte just massirahutusi. Jah, aga palju neid on, kes sellist vajalikku ostu seni veel üldkehtivate tavade puhul teha julgevad?!

Eakad, tulge kapist välja

Vanemal inimesel võib apteegi abi rohkemgi vaja olla kui noortel inimestel. Samas on moodne farmaatsia kinkinud toniseerivaid vahendeid, sest eakamatel meestel langeb testosterooni sisaldus veres aegapidi tõesti. (Päriselt ei kao küll kunagi ära, kui sa just nooruses pole metsikult, jah, ikka kohe päris metsikult alkoholi pruukides end impotendiks joonud.)

Mõningane apteegiabi on aga “kolmandaealisele” vahel tulukas küll. Kahjuks teatakse uutest farmakonidest veel vähe. Ja häbenetakse lasta neid endale välja kirjutada. Selleks on soodne koht PERENÕUANDLA Suur-Ameerika tänavas. Olemas on ka eraarste-FIE-sid.

Mul on olnud kurioosne olukord. Enam-vähem endavanusele, niisiis 60-ndate aastate teise poole mehele olen pidanud arstirohtu hankima. Iochimbinum hydrchloricum’i ja ka juba tuntumaid helesiniseid topeltrombikesi. Sõber kardab lihtsalt neid ise osta – teda tunnevad kõik, mingu mina, hea mees, ja tehku see asi ära.

Loomulikult aitasin teda. Ja loomulikult ei saa keegi minult teada tema nime, kuigi ma ei taipa, mis võib apteegiskäigus taunitavat olla.

Ma väga loodan, et ühiskonna suhtumine kolmandaealistesse tasapisi paraneb. Kas nüüd üks erootikafotode võistlus asja korda ajab, seda vaevalt. Aga ikkagi esimene samm. Ja küllap ka raske. Nagu iga esimene. Ikka. Midagi seksrevolutsiooni reinkarnatsiooni taolist.

Seda arvamust lõpetades igatahes ümisen vanast ajast meelde jäänud ilusate sõnadega laulu: “Noortel teed on lahti igal ala, vanul hooldus, austus igal pool...” Minu sotsiaaldemokraatliku ilmasuhtumisega läheb kokku ka.