Tavaline naine ei vali libu elukutset

Inimene, kes on võtnud ühiskondlikuks missiooniks võitluse naiste õiguste eest, näib murdvat sisse lahtisest uksest. Kui juba Euroopa Liit ise nõuab Eestilt naiste ja meeste võrdõiguslikkuse seadustamist, siis kaasahüüdjale on pingutus lühike, kasu pikk.

Kuid nii ainult tundub. Soolise ebavõrdsuse probleem ei taha Eesti tingimustes jalgu alla võtta. Mehed ei näi pidavat teemat üldse tõsiseks, ent laastavalt mõjub sooõiguse misjonäridele ühiskonna osutus, et ollakse marginaalsed ka naiste seas. Ikka ja jälle ilmub naiste suust arvamus, et tegu mõttetusega.

See on tüüpiline vaatepilt olukorras, kus ühiskonda püütakse importida midagi niisugust, millel ei leidu sisemist õigustust. Väljast pealesurutud diskussioon kukub paratamatult välja kohmakas ja kunstlik.

Riigikogus aastatepikkuse puiklemise järel vastuvõetud sooseadus ei ole mitte meie ühiskonna sisemiste vastuolude ja arengute tulemus, vaid naisõiguslikke sätteid nõuab ja rahastab Euroopa Liit.

Euroopa Liidu seadustik on tõukunud asjaolust, et Euroopas oli levinud naise patriarhaalne rõhumine mehe poolt. Enamike liidumaade ajalugu peegeldabki seda barbaarsevõitu nähtust. Liberarism ja naisteliikumine on soolise rõhumise tõiga esile toonud ning valge mehe nurka häbenema saatnud, osa neist pannud kirjutama ühiskonnale naiselikke sooseadusi.

Ma ei väida, nagu ei saaks Eestist avastada soolise ebavõrdsuse nähteid, kuid meil leidub olulisemaid asju. Eesti ühiskond tegeleb mitme järgu võrra raskemate probleemidega kui Euroopa heaoluriigid, sest viimased poolsada aastat laastas meie maad võõrvõim.

Teisalt ei ole mõnel probleemil – nende hulgas ka kodune ja töine seksuaalterror – siin ajaloolisi juuri. Eesti kodudes on naine läbi aegade olnud pigem juht kui ori ning see teadmine säilib meie kultuuris ka siis, kui Euroopa püüab veenda meid vastupidises.

Lisaks kõigele on eesti mees viimase, euroopaliku aastatuhande vältel olnud väiksemate karjäärivõimalustega kui eesti naine. Mida muud ta tohtis, kui vaid eurooplase piitsa all maad künda ja orjata. Naine aga võis samal ajal jõuda ka ühiskonnaredelil edasi – ta võis abielu kaudu pääseda saksaprouaks.

Alles veidi enam kui sada aastat tagasi, ärkamisaja käigus võitis eesti mees endale eneseteostuse võimalused. Hästi kirjeldab seda traagikat Juhan Liivi jutustus "Vari" andekast külapoisist, kellel puudub eluperspektiiv. Võimalik, et eesti mehe praeguses ükskõiksuses või vaenulikkuses kava suhtes soolist võrdõiguslikkust seadusetähe abil reglementeerida, sisaldub ka annus verresööbinud allasurutust.

Olgu siis käesolev kirjutis selle surutise väljendus.

Arvan nüüd ja ka edaspidi, et see, kuidas keegi suudab end tunda naisena või mehena, on eelkõige tema enese sisemine asi. Loomupäraseid eeldusi soolisel vaenamisel ei ole: kodu, lapsed ja eluõnn saavad olla täiuslikud vaid siis, kui üks sugu teist ei rõhu.

Feminist versus tavaline naine

Ühiskonna osutus, et ollakse marginaalsed ka naiste seas, on kodufeministidele mõjunud vist laastavalt, koorub nähtavale nende suutmatus tuumakaks argumenteerimiseks. Eurootilise soomõtte marginaalsuse valu peegeldab vahest kõige kujukamalt mõttekäik, et prostituut olevat a priori ohver ning kui tavaline naine ei peaks arvama sama, siis on ta hunt oma suguõele (Marion Pajumets. Kas naine on naisele hunt? Postimees, 20.12.2003). Ollakse vist koguni juba pankrotis, sest võrdõiguslikkuse mask langeb ja varjamatult tõstetakse omasoo-solidaarsuse lipukiri. Näiteks M. Pajumets kirjutas tolles artiklis, et „kurb on asjaolu, et solidaarsuse puudust ja naistevastast vaenu taastoodavad oma seisukohtadega ka naised."

Tavaline (tavadele tuginev) naine on niisugune, kes teeb elus ühe või paar saatuslikku ning veidi rohkem vähemsaatuslikke valikuid. Ta valib endale haridustaseme, sageli suhteliselt kõrge, ning koos sellega elukutse. Võimalikult hea äratundmisega leiab ta mehe ja kujundab perekonna. Kui ta on oma valikuis õnnetu, siis on see individuaalne, mitte sooline õnnetus. Selles mõttes on meie ühiskond vaba.

Tavaline naine ei vali iial libu elukutset. Isegi kui tal läheb halvasti. Ta ei vali seesugust ohvrirolli enesele.

Ning teiseks, tavaline naine ei immuta end isikliku mõnu nimel mürkidega. Juba suitsetav naine ei ole kõlbeline, sest munarakud ei uuene ja ta kahjustab oma võimalikke järeltulijaid, üldistatult meie rahvuskeha, mis siis veel narkomaan. Tavaline naine ei vali saatuseks enese ja rahva reostamist.

Seega, kui väärtushinnangud on paigas ning naine tunneb end väärika inimesena, naisena, emana, siis on libunduse ja meelemürkide tee talle välistatud.

Tekib küsimus, miks peab ta võtma tõsiselt sookaaslast, kui see kuulutab haletsusväärseks ohvriks tütarlapse, kes on sunnitud bordellitööga oma narkovõlgu kinni maksma? Pigem haletseb ta neid kümneaastaseid tüdrukuid, keda politseinikku etendav naisnarkomaan tänaval röövib.

Tavaline naine ei ole allakäinud naine.

Nii nad kaotavadki valimisõiguse

Et libud ja enesemürgitajad mahuksid ohvri-skeemi, peab tooma nende jaoks vabanduse, et nad ise ei teadnud, millise armetuseni langevad. Tüüpiline on kirjeldus ohver-neiust, kes läks kuulutuse peale välismaale tööle ja sattus vastu oma tahet libuks.

Ei ole raske näha, miks teema ei pälvi naiste poolehoidu. Sellal kui tavaline naine uurib esmalt töövahendaja tausta (võõrsile minnakse tööle harva, see on tähtis samm, ja igasugused jutud, jne jne), annab jutt libust kui ohvrist, kes ei kuulu süülisuse kategooria alla, ajendi kahtlemiseks naise täisväärtuslikkuses. Selles selgitatakse, et naine ei ole oma valikuis küps ega vastutusvõimeline.

Alles sada aastat tagasi hoiatati, et naised on loomult süüdimatud ega ole võimelised iseseisvateks valikuteks. Kristluses on koguni müüt, et naine ei suuda ära tunda hea ja kurja tundmise puu vilja ning satub kiusatusse. Süüdimatutele on aga teatavasti tarvis kehtestada selged reeglid ja ettehooldus. Kõike seda pakkus patriarhaalne süsteem. Ühiskondlikus plaanis tähendab süüdimatus ilmaolekut poliitilisest valimisõigusest.

Naised on vahepeal tõestanud, et oskavad valida, vastutada ja ka süüd kanda täpselt sama hästi kui mehed. Kõigutades arusaama naise suutlikkusest hinnata adekvaatselt olukordi ja teha valikuid, kalduvad prostituutide ja muude tavapäraselt teelt hälbinute liigõigustajad seadma kahtluse alla naiste tervet mõistust – ja seega ka valimisõigust. Paradoksaalselt argumenteerivad nad 19. sajandi patriarhaalse Euroopa tagasituleku kasuks.

Tähelepanu, psühhoanalüütikud

Kuid mida mõtlevad need kummalised raudsed leedid, kes suruvad läbi sääraseid vastuolulisi tahtmisi, oma sisemuses? Juba vana hea Freud leidis, et eksitused pole juhuslikud, eriti suguteemalised eksitused – tuleb vaid nad üles leida, seada analüütilise skalpelli alla ja me saame sissevaate sügavikesse, mida ei õnnestu ära peita ka parimal hüsteerikul.

Feministide pesapaiga Eesti Naisuurimuse Teabekeskuse võrgulehel asub silmapaistval kohal tekst, mis juhatab feministide platvormi kajastava ajakirja "Ariadne lõng" juurde. Lauseid on sel tekstil kolm.

Esimeses lauses saadetakse armastatud mees tapatööle: "Ariadne armastas Theseust, kes pidi minema labürinti, et tappa Minotaurus."

Järgmine lause paljastab, et tegelikult saadetakse Theseus hoopis surma, tekstis asub tema positsioonile sujuvalt pime koletis, hoopis tollele valmistatakse teed päevavalgusse: "Kartuses, et Minotaurus võiks tagasiteel eksida, andis Ariadne talle lõngakera, mida mööda mees tagasitee hõlpsalt leida võiks."

Kolmas lause formuleerib moraali: "Ariadne sümboliseerib uut laadi Eesti demokraatlikus mõtlemises ja sugudevahelises võrdsuses, sest demokraatia ilma meeste- ja naistevahelise koostööta oleks mõeldamatu."

Edasi võib harutada väga mitmekesiste seostega lõnga. Kõige selle taustal asub tavaline naine oma tavaliste murede, soovide ja lootustega.