Uus androgüünne maailm

Raivo Raave

www.elfikelder.ee

Apollooniline ehk mehelik ühiskond on võtmas dionüüsilisi ehk naiselikke jooni. Meheliku võimu sümbol – raha ise - on oma peamistes liikumispaikades – finantsturgudel - muutunud virtuaalseks. Rahaturgude analüütikud räägivad finantside alkeemiast ja turumaagiast, mis on oma olemuslikult dionüüsilised terminid.

Nüüdismaailma suurim infoallikas on pehme ja paindlik ehk dionüüsiline Internet, mis annab uue Õhtumaise muudetud teadvuse seisundi. Isegi võimalik postmodernismi katkestaja uus metanarratiiv – long boom – on soft ideoloogia.

Apollooniline on meesalge dominandil põhinev tsivilisatsioon, dionüüsiline loodus kõigi oma müsteeriumitega. Kui tänapäeval võib mistahes teooriatele esitada vastu- või alternatiivteooria, siis ökoteooriatele neid nüüdismaailmal lihtsalt ei saa olla.

Postmodernism oma piiride hägustumises, diskursuste paljususes, individualismiprintsiibi languses, imiedžprintsiibi tõusus, häbematus amoraalsuses – on dionüüsiline nähtus.

Isegi kõige olemasoleva jagamine dionüüsiliseks ja apollooniliseks pole ratsionaalne mõttemudel, vaid premoderne arhetüüp nagu seda on kenasti näidanud vene filosoof ja literaat Vjatšeslav Ivanov. Nietzsche tõi nad välja oma modernismiskriitikas.

Vahest tundub, et niinimetatud akadeemiline feminism on kõige antifeministlikum nähtus üldse. Apollooonilistes mängudes on ju iga naise võit naiselikkuse kaotus. Ja kellele on vaja tõestada, et naine võib olla nagu mees?

Õigupoolest on seegi ju mehe karikatuur nagu mehelikkuse karikatuur on olnud kogu Õhtumaa apollooniline kultuur oma tabudega päikselisel falloslikul algel. Seega on tegelikult pseudomehelik ühiskond loogiliselt loovutamas oma kunstbastione naiselikule algele.

Femme fatale 

Dionüüsiliseks arhetüübiks ei ole muidugi mitte asjalik pankurist või ministrist juppienaine, vaid pigem femme-fatale oma ürgses seksuaalsuses, mis tegelikult katkestab meheliku võimu.

Võrdsete õiguste tagaajamisel naine tegelikult kaotab oma ürgõiguse. Eks needsamad meeste “eriõigused” ole ju välja mõeldud selleks, et kaitsta apolloonilist tsivilisatsiooni naiseliku ürgjõu eest.

Paradoksaalne on feministide väide, et seksuaalsus on suunatud naise alistamisele. Seksuaalsuse pealisehitus – kui nii võib väljendada – on küll ühiskondlik-kultuuriline, kuid oma olemuses on seksuaalsus looduslik maagiline antus ehk teisi sõnu dionüüsiline saadik nüüdismaailmas. Kui varem seadsid mehed kultuurilisi tabusid, et võimalikku dionüüsilist kaost ohjes hoida, siis nüüd on paradoksaalselt naised ise need, kes feministide näol on hakanud omi trumpe ära andma.

Kogu Õhtumaise pseudomeheliku kultuuri traagika on selles, et mees on kaotanud jumaliku alge endas ja otsib seda nüüd Teises. Juba kadunud Otto Weininger ütles, et mees langeb nii tüüpilisse naiselikku religiooni “usku Teisesse”.

Ainus, mis võiks mehe päästa on Teise nägemine enda sees, mis on tegelikult ka Kristuse saladus “aare saviriistas”. Vaid see printsiip suudab ürgnaiselikule vastu seista ja pinget pakkuda.

Ka macho-tüüp on tegelikult karikatuur. Väga sageli sellised mehed kardavad niinimetatud suuri naisi ja kalduvad homoerootikasse. Ülepea ei ole neid mehi palju, kes end just vabalt tunneksid väga ilusate ja/või väga glamuursete naiselike naistega, paitsi mehed, kes on intellektuaalselt vabad.

Sugude suhtelisus

Õigupoolest võiks öelda, et inimeste jagamine meesteks ja naisteks on skemaatiline. Praktilises elus on mehelikkus ja naiselikkus. Seepärast peaks täpsel määramisel ütlema, et härra X koodis on näiteks 90% mehelikkust ja 10% naiselikkust, proua Y aga seevastu 78% naiselikkust ja 22% mehelikkust jne.

Biokeemiliselt jääb inimene kahesuguliseks vaatamata geenilisele määratlusele XX või XY kromosoomide läbi. Reaalne sugu sõltub ka suguhormoonide - androgeenide ja estrogeenide - hulgast veres.

Et mehe ja naise diferentseeritus ei ole jäik, seda näitab ka biseksuaalsete olemasolu. Niisiis jaotuvad inimesed M ja N või yin-i ja yang-i vahelisel skaalal, kalduvustega siis ühes või teises suunas.

Seega on kogu feministlik meestekriitika tegelikult iseenese peksmine. Platon räägib täiusliku inimese kahest poolest, selle teise poole kaotamisest ja otsimisest. Vast kahe printsiibi süntees annab täieliku inimese.

Praegune trend aga räägib teineteisest kaugenemisest: abielule eelistatakse vabaabielu, räägitakse “abieluahelatest” jne. kuni kaldutaksegi parimaks pidama üksikelu. Rootsis elab juba täna 40% inimestest üksi.

Living single in EU – on trend.

Mees- ja naisprintsiipide erisus 

Mees esindab idee, naine mateeriaprintsiipi. Mehelikku printsiipi juhib rohkem IQ ehk loogiline mõtlemine ja naiselikku printsiipi EQ ehk emotsionaalne mõtlemine.

Sõnad “mees” ja “mõte” pärinevad mitmeski keeles etümoloogiliselt ühest tüvest. Seega mõtlemine kui mehelik tegevus – on skaala ühes otsas.

Kristlik-religioosne mudel eeldab mehe-naise liitu nii, et “nad on üks liha”. See tähendab siis mehe-naise vaimset liitmist abielusakramendiga ja nende omavahelist ühtesulamist hingeliselt lähenedes ja piire teineteise vahelt võttes. Paraku seda eriti ei praktiseerita, sest mees eelistab ise-olemist ja ematsipeerunud naine samuti. Naist saab sellise üheksaamiseni viia ainult armastus, mees aga peab tahtma.

Naiselikule printsiibile on reeglina omased sotsiaalsed sättumused ja mehelikule sisemine eetika. Naine kaotab armastades oma moraali, sest see on väline. Naine võib minna teise juurde, kui ta armastab. Naine võib jätta mehe, sest ta ei armasta enam. Naine võib minna ei-tea-kuhu, kui armastab. Siberisse näiteks.

Meespritsiip on kindla valentsiga: mehel on moraal ja häbi ja süütunne. Naisprintsiip on kõikuva valentsiga: naisel pole sisemist kindlat moraali, süü ega häbitunnet mehelikus mõttes. Kuid naine võib end süüdistada tuhandete pisiasjade pärast ning häbelikkus on puhtnaiselik omadus. Mees elab põhimõtete järgi, naine kohandub. Me räägime ikkagi nais- ja meesprintsiipidest, mis on kõigis inimestes olemas. Ainult määras on vahe.

Androgüünne maailm

Praegu postmodernses ühiskonnas toimuv protsess on aga üks suur pseudometamorfoos nii meestel kui naistel. Naine ajab taga tunnustust mehe mudeli järgi ja kaotab naiselikkuse, mees annab ära päikesefalloslikud tunnused.

Seega leiab veelkordse kinnituse teooria, et sugu on tervikuna kultuurilisbioloogiline nähtus ja kultuurilist poolt muutes muutub ka sooline osa.

Kuid ka bioloogiliselt võib tuvastada üht üllatust – sugude muutust ehk inversiooni, mis looduses ikka toimub kui on tegemist ülepopulatsiooniga või või ühe sugupoole defitsiidiga.

Maailmas, kus on 6 miljardit inimest optimaalse 0,5-1 miljardi asemel on loodus kasutamas loomulikku adaptatsiooni ehk sugude muutust. See toimub nii faktiliselt – transeksualism - kui rollikäitumuslikult – lesbi ja gay kultuurid ning kogu queer-seksuaalsus - kui ka imagoloogiliselt – transvestism ja androgüünsus.

Naisideaal ei ole enam ema lapsega ehk madonna vaid hermafrodiitsed ja amatsoonsed naised nagu Xena ja Madonna. Mehe imagot on androgüünsuse pole kallutanud Alice Cooper, David Bowie või Michael Jackson, kes esindab juba unisex kujundit.

Mehest ei saa aga female vaid fe-female ehk kah-naine ja naisest ei saa meest, vaid samuti fe-female.

Post-gender world.