Meestest, naistest ja võrdsetest õigustest

Jüri Uljas

Sirp

Meeste ja naiste suhted ühiskonnas põhinevad tasakaalul. Kui soovitakse midagi muuta, siis ei ole võimalik muuta ainuüksi naiste olukorda ilma meeste olukorda muutmata. Vaid üheskoos on võimalik läbi viia muutusi, millest mõlemad võidavad. Seetõttu on soolise võrdõiguslikkuse temaatika valdkond, kus ühe sugupoole kaotus ei ole automaatselt teise võit - lõppkokkuvõttes osutuvad kaotajateks mõlemad. Milles aga seisneks see võit, millest mõlemad võidaksid.

Meie kultuuris on poiste ja meeste kohta käibivad stereotüüpsed kujutelmad rangemad kui tüdrukute ja naiste kohta. Need skeemid, mis kasvatuse abil poistesse sisendatakse muutuvad isiksuse osaks, määratledes ära selle, mida peetakse õigeks ja mida mitte. Traditsioonilisse arusaama mehelikkusest kuuluvad 3 keskset tegurit - naiselikkuse kartus, tundetus ja staatus. Seega on mehelikkuse konstrueerimise üheks aluseks hirm naiselikkuse ees või homofoobia. See hirm tingib seda, et mehed väljendavad oma tundeid vähem, kardavad enam lähedust ja tunnevad pelgust kõige selle ees, mis võiks osutada naiselikkusele. Need meeste hirmud ja vajadus hoida distantsi suhetes teiste meestega, kinnisus ja soovimatus oma probleemidest kõneleda, suruvad mehed kitsasse ringi, millest raske välja pääseda. Oma mehelikkust tuleb kaitsta iga hetk ja ka selle hinnaga, et surutakse endas midagi maha. Näiteks hirmu allasurumiseks näitavad poisid riskantsete tegevustega seda, et nad ei tunne hirmu.

See mõttelaad, et mehelikkus seostub tundetuse ja edukusega toob aga kaasa selle, et meestel on raske tunnistada oma haigusi, väljendada oma hirme ja vajadusi. Näiteks haiguste põdemine tõelise mehena tähendab varjata oma probleeme vapra fassaadi taha, sõltumata sellest kui üksik ja valuline see ka ei ole. Lisaks hirmule naiselikkuse ees ja tunnete mahasurumisele vajab mees ka võimu ja raha. Mida enam omatakse teadmisi, varandust, staatust, seda edukam on mees. Sellised traditsioonilised skeemid võivad toimida edukalt stabiilses ühiskonnas, mitte aga kiiresti muutuvas maailmas.

Traditsioonilisi soorolle kõrgelt hindavates ühiskondades muutus meeste olukord eriti raskeks üleminekuajajärgul, kuna sel ajal tugevnesid jäigad ootused mehe rollile. See toimus ka Eesti mehega 1990. aastatel. Kuna mehed pidid tagama perede majandusliku kindlustatuse, hakkasid mehed senisest rohkem töötama. Sellele aitas ilmselt kaasa ka asjaolu, et meeste palk on Eestis olnud üldiselt kõrgem kui naistel. Kuna arusaam maskuliinsusest põhineb sissetulekutel ja omandil, siis see toob kaasa asjaolu, et meeste jaoks muutub keskmeks töö, kuna vaid selle läbi on võimalik saada enam majanduslikku kapitali. Töö esikohale seadmine ei lahenda aga mehe probleeme, vaid tekitab neid juurde. Töökesksusest kujuneb meeste jaoks valitsev loogika. Kuid töö on normitu, sest puuduvad piirid selle kohta, kui kaugele võib jõuda või kui palju võib saavutada. Mida enam pühendutakse tööle, seda enam hakkavad mehed võõranduma iseendast. Edukaks osutusid peamiselt need mehed, kellede jõud ja tervis lubas sellise tööpingega toime tulla.

Kuid Eesti mees ei ole siiani suutnud muutuste keerises uute oludega kohaneda. Selle otseseks indikaatoriks on meeste eeldatav eluiga. Ajavahemikul 1989-94 lühenes meeste eluiga Eestis 4,6 ja naistel 1,6 aastat. Tänaseni on naiste eeldatav eluiga 11 aastat meestest pikem. Stabiilsetes Põhjamaades on naiste eeldatav eluiga vaid 5-6 aastat pikem meeste omast. Selle üheks põhjuseks on ülemäärane töörügamine kuid samas ka mitmed ühiskonnas levinud iganenud arusaamad.

Seega on need traditsioonilise maskuliinsusega seotud arusaamad sobitamatud tänapäeva tunduvalt keerulisemas ja pingelisemas maailmas. Lisaks sellele on paljud kesksed aspektid mehe elus muutunud ja muutumas. Nii on toimunud olulised muutused töö osas. Traditsiooniliselt tüüpilised meeste tööd on kadumas ja asendumas hoopis teistsuguseid oskusi, võimeid ja teadmisi vajavate elukutsetega. Muutused on toimunud ka perekonna kui institutsiooniga. Seda ilmestab nii kõrge lahutumus kui ka kasvanud vabaabielude osakaal. Lisaks sellele on naised muutunud järjest enam meestest majanduslikult sõltumatuks. Kõigi nende muutuste taustal on üsna ootuspärane, et ka arusaam mehe rollist peab muutuma.

Traditsiooniliste rolliootustega kaasnevate arusaamade järgi seab mees esikohale töö ja naine kõik selle, mis seostub koduga. Asjaolust, et mehed seavad töö esikohale, tuleneb ka see, et tööturul satuvad naised ebavõrdsesse positsiooni. Samas on kõige selle osas, mis puudutab kodu ja perekonda, ebavõrdses olukorras mehed. Siin tuleks nimetada eelkõige mehe olukorda peale lahutust. Selle ületamiseks tuleks enam rõhutada majanduslikku võrdsust, jagatud vastutust pere ees ja võrdseid võimalusi enda arendamiseks. Seega on oluline suurendada mehe osalust pereelus ja propageerida arusaama, et mees ei oleks pelgalt rahategemise masin.

Tänapäeva muutunud maailmas saavad paremini hakkama need mehed, kes peale töö leiavad elus ka muid olulisi väärtusi. Mehi saab töö ja majandusliku kapitali hullusest päästa vaid see, kui suudetakse tasakaalustada pereelu ja tööd ja samuti harrastusi ja vaba aja küsimusi. Elu erinevate külgede väärtustamine suurendab oluliselt mehe vaimset ja füüsilist heaolu. Kõigi nende muutuste käigus on vaja defineerida positiivselt mehe identiteeti, kuna vaid sellelt lähtealuselt on võimalik hakata kriitiliselt suhtuma mehe rolli ühiskonnas. Mingil määral tähendab see naiste seniste kohustuste ülevõtmist, ennekõike aga suuremat osalust ja vastutust perekonnaelus. Naise vabanemine traditsioonilistest soorollidest annab ka mehele võimaluse vabaneda.

Tähendab ju võrdõiguslikkus seda, et meestel ja naistel on vabalt võimalik valida ja aktiivselt mõjutada oma elu kujundamist - seda ei takista seadusandlikud ega iganenud arusaamad. See tähendab, et kõikides ühiskonna sfäärides on meestel ja naistel võrdsed õigused ja ka kohustused. Sellest aga võidavad mõlemad.